Lääne-Harju klindilõik
Lääne-Harju klindilõik hõlmab u 80 km Väike-Pakri saare kaguosa ja Harku klindilahe (Kallaste panga) vahemikus. Klindilõigule on iseloomuslik loodesse eenduvate klindipoolsaarte (Pakri, Laulasmaa, Türisalu, Suurupi) vaheldumine sügavalt maismaasse lõikunud klindilahtedega (Paldiski, Lahepere, Vääna).
Klint Pakri neemel.
7. Paldiski klindilaht lõikub u 12 km ja suudmes kuni 4 km laiuselt klindiplatoosse Väike-Pakri saare ja Pakri poolsaare vahemikus. Klindilaht on nii põhja- kui kirdeosas ääristatud klindiastanguga. Lõunas ja kagus lamendub klindilahte ääristav astang vastavalt Klooga järve ja Padise suunas.
Paldiski laht on tuntud hea sadamakohana, praeguse Lõunasadama lähistel oli rootslaste merekindlus Rågövik (sks Rogerwiek) juba 17. sajandil. Peeter I kavatses ehitada Põhjasadama kohale hiiglasliku sõjasadama, milles jätkunuks ruumi kogu Venemaa sõjalaevastikule. Sõjasadama ehitamist alustati 1716. aastal ja vaatamata tuhandete sunnitööliste jõupingutustele suudeti 2 km pikkusena planeeritud hiigelrajatisest valmis ehitada vaid 380 m. 1762. aastal nimetas Katariina II Rogerwieki merekindluse ja selle juurde tekkinud asula Baltiiski Port’iks (sks Baltischport).
Merekindlusest jäänud järsakuid ja künkaid linna põhjaservas kutsub rahvas Peetri kindluseks või Muula mägedeks. 1920. aastal sai eestlaste valdusse läinud linn Paldiski nime.
1912. aastal kohtusid siin Vene tsaar Nikolai II ja Saksa keiser Wilhelm II. 1940. aasta mais tühjendati Nõukogude baasidele antud Pakri poolsaar ja saared elanikest. 1941. aastal hõivasid linna sakslased, kes lahkudes (1944) nii linna kui sadama maha põletasid. Sõjajärgsel ajal kuni Nõukogude vägede lahkumiseni (1992) olid Pakri poolsaar ja Paldiski linn allutatud Nõukogude sõjaväele. Paldiski sadamat kasutati tuumarelva kandvate allveelaevade baasina. 1960. aastal rajati Paldiskisse allveelaevnike väljaõppe õppekeskus (nn Pentagon) ja poolsaare keskossa paigaldati 2 õppeotstarbelist tuumareaktorit. Nõukogude väed lahkusid Paldiskist viimasena Eestis, st 1994. aastal.
Paldiski ja Muula mäed (keskel).
8. Pakri klindipoolsaar on 12 km pikk ja kuni 5 km lai. Seda u 18 km ulatuses ääristav 2–24 m kõrge klindiastang on üks tähelepanuväärsemaid kogu Balti klindil. Klindiastangu kõrgus suureneb kagust loodesse, jälgides üldjoontes aluspõhja kivimikihtide kallakust. Klindipoolsaarel eristuvad: Paldiski, Uuga, Pakri, Leetse ja Lahepere pank.
Pakri neem.
Lõunapoolseim Paldiski pank kerkib Lõunasadamast põhja pool 1–2 m kõrguse lubjakivist astanguna ja ulatub sealt Muula mägedeni.
Uuga pangale kuulub u 2 km Muula mägede ja Pakri panga vahemikus. Klindiastangu kõrgus suureneb selle piires 6-lt 20 meetrini. Kõrguse suurenedes ilmub astangu jalamile alul tumeroheline glaukoniitliivakivi (Leetse kihistu) ja siis tumepruun diktüoneemakilt.
Uuga pank.
Pakri pank algust märgistab kollakashalli oobolusliivakivi ja Kambriumi liivakivi (Tiskre kihistu) ilmumine 20–24 m kõrguse püstloodse värvikireva klindiastangu jalamile. Pakri pangal seisab Läänemere-äärse ala kõrgeim (54 m) tuletorn. Peeter I käsul 1724. aastal ehitatud tulepaagi vundament avanes 2008. aasta suure varinguga klindiastangus.
Pakri pank 2000. aastal.
2008. aasta varingu jäljed Pakri neemel.
Leetse pank, millel pikkust kuni 8 km, on Pakri panga jätkuks poolsaare idaküljel. Klindiastang on siin 15–20 m kõrgune. Leetse panga idaosas asub Leetse kihistu (glaukoniitiivakivi lasund) tüüppaljand. Astangu jalamit ääristab enamasti klindimets.
Leetse pank.
Lahepere pank on see osa Pakri poolsaart idaküljest ääristavast pangast, mis jääb Leetse mõisast kagusse. Klindiastang on siin 5–10 m kõrgune. Pangalt laskuvad 3 väikest ja suhteliselt veevaest juga-joastikku: Valli, Põllküla ja Kersalu.
Lahepere pank.
9. Lahepere klindilaht süüvib Pakri ja Laulasmaa klindipoolsaare vahelisel alal klindiplatoosse loode–kagu suunaliselt enam kui 15 km ulatuses ja kuni 6 km laiuselt. Kagus (maismaal Klooga järve ja Treppoja vahemikus) jaguneb klindilaht kolmeks: Klooga, Niitvälja ja Treppoja klindilaheks. Viimaste vahele jäävad omakorda Illurma ja Klooga klindineemik.
Lahepere klindilahe läänerannaks on Pakri klindipoolsaar..
10. Laulasmaa klindipoolsaar moodustab läänepoolsema osa Lahepere klindilahest itta jäävast 10–12 km pikkusest ja pea niisama laiast Laulasmaa–Türisalu klindipoolsaarest. Laulasmaa klindipoolsaar jätkub Keila suunas u 10 km kuni 2 km laiuse ja 10–20 m kõrguse laugenõlvalise aluspõhjalise seljandikuna. Põhjakaarest (loodest) ääristab klindipoolsaart 25–30 m kõrgune klindiastang, mille jalamit katavad kohati rannavallid koos klindialusele mitteomase männikuga.
Lohusalu klindisaar (u 1 km2), mille tuumikuks on sinisavist seljandik, on Laulasmaa klindipoolsaare jätk. Põhjakaarest ääristab klindisaart lauge, osaliselt mattunud astang.
Klindisaarest 2,5 km põhja pool kerkib merepõhjast, mis on siinkohal rohkem kui 20 m sügavusel, kümmekonna meetri kõrgune Kambriumi liivakividest küngas, Lohusalu madal. Selle lähistel sõitis 1941. aasta 3. detsembril miinidele reisilaev Jossif Stalin u 5000 Hanko baasist evakueeritava nõukogude sõjamehega pardal. Neist u 2000 hukkus.
Lohusalu klindisaar ja Nabe saar.
11. Keila-Joa klindilaht süüvib Laulasmaa klindipoolsaarest idas u 1,5 km ulatuses paeplatoosse. Klindilahte põhjakaarest ääristav astang on enamasti mattunud ja selle kulg raskesti jälgitav. Klindilaht jätkub kagus Keila suunal ligi 15 km laugenõlvalise ja kuni 10 m sügavuse oruna. Klindilahte laskuval Keila jõel on 6 m kõrgune ja kuni 70 m laiune Keila juga. Joast allavoolu on u 0,5 km pikkune ja kümmekonna meetri sügavune kanjon. Esimesed teated Keila joal asunud vesiveskist pärinevad 1555. aastast. 1928. aastal ehitati joale väike (võimsus 250 kW) elektrijaam, mida on mitmel korral ümber ehitatud (viimati 2003. aastal).
Keila jõe suue.
12. Türisalu klindipoolsaar eendub Keila-Joa klindilahest idas loodesse ligi 12 km ja seda kuni 3 km laiuselt. Põhjakaarest ääristab klindipoolsaart kuni 30 m kõrgune Pakri tüüpi astang. Piki klindipoolsaare kirdenõlva kulgeb u 10 km kagusse kuni 20 m kõrgune astang, mille äärde jäävad Naage ja Vääna pank. Klindipoolsaare põhjaosas on Türisalu maastikukaitseala. Türisalu ojal on kolme astmega Türisalu joastik. Vääna klindilaht süüvib Türisalu klindipoolsaarest idas paeplatoosse loode–kagu suunaliselt ligi 12 km ja 2–3 km laiuselt. Suudmes on mattunud klindilaht u 140 m sügav. Väänas on Eesti üks omapärasemaid ja esinduslikumaid hilisbarokseid mõisahooneid.
Türisalu pank, esiplaanil Vääna klindilahe suue.
Naage pank.
13. Suurupi klindipoolsaar eendub Vääna (edelas) ja Harku (kirdes) klindilahe vahelisel alal kuni 10 km loodesse. Klindipoolsaare suures osas lagelooga hõivatud paeplatoo, millel õhukese (valdavalt alla 1 m) pinnasekihi all avaneb Ordoviitsiumi lubjakivi, on siin 30–40 m merest kõrgemal.
Põhjakaarest ääristab klindipoolsaart kaheastmeline, Suurupi tüüpi klindiastang sellele astangutüübile iseloomuliku kuni 1,5 km laiuse Kambriumi terrassiga.
Suurupi klindipoolsaare tunnusmärgiks on 1760. aastal ehitatud ülemine 22 m kõrgune kivist tuletorn. Klindipoolsaare tipus on ka Peeter I merekindluse (ehitatud aastail 1913–1917) rajatisi: rannapatareide betoonalused ja laskemoonalaod, meeskonnaruumid ja vaatluspunktid.
Suurupi klindipoolsaar.
