Rohetäpik          Argynnis paphia

Tänavune liblikasuvi on nagu ta on, üksikuid rohetäpikuid oli näha kuu aega tagasi, aga nädalavahetuse lõpu kena suveilmaga kohtas neid hulgaliselt.

Tavalistel aastatel hakkab augusti keskel valmikuid juba vähemaks jääma, aga usutavalt võime tänavu neid näha veel paari nädala jagu. Marjulised ja seenelised tunnevad seda metsaliiki kindlasti, kohata võime rohetäpikuid nii metsateedel, kui –sihtidel ja -lagendikel kohata.

Iseloomulikult kiire ning liugleva lennuga suured liblikad (tiibade siruulatus 55 kuni 65 mm), kes korra rohetäpiku määranud, sellele on nad juba kaugelt äratuntavad. Tähelepandavalt heledamate tiibade alaküljega, sellised rohe-kollakad hõbejate ristvöötidega.

Emasliblikad on isasliblikatest kröömike suuremad, aga nendest juba allpool.

Rohetäpikute isasliblikatele leidub meie looduses küllalt sarnaseid liblikaid ka suuruse poolest: niidutäpik, hõbetäpik, pärlmuttertäpikud - aga neil me ei näe hõbedase ristvöödiga tagatiiva alakülge.

Emasliblikaid pole võimalik kellegagi segi ajada.

Rohetäpik

Rohutäpikute esitiivad on „kolmnurksed“, tagatiivad suured ja ümarad. Põhivärvilt oranshid, kirjatud kontrastsete, tumedate tähnide ja tiivasoontega.

Isasliblikate tiivanarmad on oranshid, emasliblikatel valkjad.

Emasliblikad munevad munad puukoore pragudesse, koorunud röövikud siirduvad maapinnale peitu, seal ka talvitutakse.

Kumma sugupoolega tegu?