Harilik jõhvikas        Oxycoccus palustris

Jõhvika kasvukohtades - siirdesoodes ja rabaveertes on avarust, rahu, samuti müstilist varasügis vaikust...

Vaatlema jõhvika roomavat ja peenevarrelisest kääbuspõõsast ehk puhmast. Isegi taime nimi tuleneb marja, taimevarrega ühendava jõhvi järgi - jõhvikas.

Esimese kasvuaasta varred on jõhvikapuhmal rohtsed, teisel puituvad ja hakkavad „ketendama“. Jõhvikate igihaljad alla sentimeetrised lehed on jäigad ning läikivad.

Marjad valmivad tavaliselt septembri keskel ja sellest ajast alates ongi väärtuslikke „kuremarju“ mõtet korjata. Varem nopitud ning järelküpsenud marjad jäävad maitselt kehvemaks ja nende väärtus kasinaks.

Juba korduvalt öökülma saanud jõhvikad on sügise poole rabas hulkujale suhu pistmiseks maitsvaimad.

Suuremates raamatupoodides on Kristeli jõhvikaraamat veel saadaval. Huvilise jaoks kenasti kirjutatud.