Harilik nurmenukk        Primula veris

Pühapäevaga saabus nurmenukuaeg meie rannikualadele. Legendid pajatavad, et just nurmenuku õitsele puhkemine saab selleks võluvõtmeks, mis päikesekiired valla päästab, et maapinda tõeliselt soojendama hakata.

Nurmenukud eelistavad lubja- ja toitaineterikkaid, aga mitte liigniiskeid kasvukohti: niite, metsaveeri, avatud ja helgeid lehtmetsi, aia- või pargimurusid. Kuigi nurmenukku leidub kõikjal jäävad kaunimad kasvukohad meie saarte poole, kui tõmmata mandrile mõtteline diagonaal Pärnust Narvani, siis ikka lubjarikkamatele aladele.

Kauneid õisi kannab nurmenukul lehitu ja karvane vars, mille tipus võime heal juhul kokku lugeda kuni viisteist õit, headel kasvukohtadel vahel rohkemgi.

Õite kroonlehed on põhjast kokku kasvanud. Mõnel taimel on pikemad emakad, teisel pikemad tolmukad - selline kohastumus soodustab risttolmlemist sest sama taime õietolm emakat ei viljasta.

Nurmenukul on mullas pisike risoom, aga selle abil taim kasvukohast kaugemale ei liigu.

Mitmeaastase nurmenuku helerohelised, piklikult munajad, laineliselt hambulised ning tihedalt karvased lehed arenesid varakevadel kiiresti. Nad kestavad taimel kesksuveni, aga siis kasvatab taim omale teise põlvkonna lehti – tarvitseb vaid märgata. Nimelt on noortes lehtedes hämmastav C-vitamiini kogus ehk paar pisikest lehte katab täiskasvanud inimese päevase vajaduse, aga nende söömisega ei maksaks liiale minna.

Kuivatatud õitest saab valmistada talvel päris aromaatset taimeteed.

Vaasililledena kenad nurmenukud haruldaselt kenad.

Lillepeenardelt võivad taimed loodusesse „pageda“ või aias kasvavate mõnede priimulatega hübriide moodustada (vaata nurmenuku ladinakeelset nime).

Nurmenukud paljunevad õuemurus väga hästi, kui lasta seemnetel valmida.

Emakeeles on nurmenukul palju nimesid: kanavarvas, käekaatsad, sõrmkinnas, saksapüksid, nattalill, pääsulill, piimapisar, taevavõti, kikkapüksi, võipäts…

Aas nurmenukkudega. Astuvere, Otepää kõrgustik