Sinikael-part      Anas platyrhynchos

Veelindude jahihooajal muutuvad ujupardid inimeste suhtes pelglikuks ja loomulikult põhjusega. Sügisene kaal jääb sinikaeltel kilo paremale poolele, lennupildis jääb tiibade siruulatus ikka alla meetri.

Näha ning kuulda on neid ikka – kasvõi sookurgede rändekaamerast.

Suured ja tuntud sinikael-pardid kannavad kõik hetkel sarnast sulestikku. Isaslinnud on puhkesulestikus ning värvikirevaks muutuvad uuesti hilissügisel.

Vahet saab neil ikka teha, kui binokkel abiks, aga linnapartide puhul annab hoopis mugavalt, pargipingilt kõike vaadelda.

Isaslindude nokad on aasta läbi kollast värvi, emaslinnul seevastu oranshikas - tumepruunide laikudega. Tänavused noorlinnud sarnanevad rohkem emaslindudele, kuid nende rinnasulestik paistab tumedam ning on ebaühtlaselt laiguline. Ka noorlindude sabasuled paistavad vanalinnuga võrreldes kitsamad. Liigi põhitunnus ei kao aga kusagile - tiivaküüdus on tumesinine ning küütlev, ääristatud musta ja valgega.

Sinikaeltest on aretatud meie kodupardid ja emaspartide häälitsus, kui lind ehmudes lendu tõuseb ongi tuttavlik, meenutades koduparte.

Isaslinnu prääksumine kuuldub seevastu kiire ning hoopis kõrgema tämbriga - räk-räk-räk-räk.

Sinikael-part