Künnivares          Corvus frugilegus

Alates kahekümnenda sajandi lõpukümnendist tekkisid meile uued, suht varased kevadekuulutajad. Muiste ootasime ikka lõokesi ja kuldnokki…

Koloonialindude tegemistele hästi ei vaadata ja seda täiesti põhjendatult. „Mustakuuemehed“ on  levinud meile veidi ebaühtlaselt: aastakümnete eest riigi ida- ja lõunaosas, aga nüüd leidub Läänemaalgi juba päris arvestatavaid kolooniad, mis pisitasa suurenevad-laienevad ning viimastel aastatel kohtame linde üha sagedamini Põhja-Eestis.

Kolooniates pesitsevad linnud tahavad varakult kohal olla. Vaja hõivata omale turvaline pesitsuskoht koloonia keskel, aga parimad paigad tuleb välja „võidelda“ ning liigikaaslaste eest pesa ka kaitsta.

Varesepaaridel on kujunenud „tööjaotus“. Isaslindudele jääb pesa ehitusmaterjalide hange ja korrastus. Emaslinnud kaunistavad kodu, aga samas valvavad, et naabrid midagi ära ei tassiks. Kui midagi säärast peaks juhtuma on „tüli majas“ kogu koloonias, aga künnivaretel juhtub midagi alatasa…

Ainus, millega inimasustus koloonia naabruse ennast lohutada võib, et selline „läbustamine“ kestab vaid veerand aastat, aga tüütu ikkagi.

Pesitsemiseks läheb alles aprillikuu soojemate ilmadega ja nende arvukust võiks hinnata kuni paariteist tuhandele pesitsevale paarile.

Künnivaresed on suuruse poolest hallvarestega üpris sarnased. Keha pikkust alla poole meetri, tiibade siruulatus kaheksakümnest sentimeetrist veidike laiem. Isalinnud sutsu suuremad, kaaludes kuni pool kilo, aga ka suured emaslinnud kaaluvad neljasaja grammi ringis. Nokk tumehall, noka tüvik sulgedeta, heledama sarve värvi. Silmade värviks tumepruun, jalad mustad. Päikesepaistel küütleb künnivareste must sulestik metalselt.

Sarnaselt teistele vareslased nutikad linnud. Katsete põhjal on selgunud, et nemadki oskavad tööriistu kasutada. Näiteks väänata omale sobivaks abivahendiks pehme traadijupp, et kasutada seda puutüvest tõukude välja urgitsemisel…

Künnivareste viimase nädala vaatlused: LINK