Mul on viimastel aastatel olnud kombeks jaaniööl sõita mõnele pühale allikale, kus järgmiseks aastaks jõudu ja väge loitsida.

Head paigad selleks on Kuremäe allikas, Taevaskoja Emaläte, Merioon, Saula Siniallikas, Alatskivi Punane allikas, Allikukivi allikas. Kõik need, mille rõõmus vesi sulisedes laulu laulab või mille kohal ürgne liivakivi koopavõlv jaanipäeval oma varanduselaeka avab.

Sellel autosõidul saate enamasti kogeda ka seda, mida me enam ei mäleta, sest Nipernaadi viisi me mööda maad ei rända.

Seda, kuidas päike loojangul veidi väsinult lehvitab ja kuidas uduuss voogab väljaallikaojast või jõest. Siugleb vaikselt üle rohurohelise heinamaa ja vajub mütsina pähe jaanililledes karjamaale.

Selle hetke värvide mängu on võimatu sõnadega kirjeldada, aga värvikirev väli ja õrnsinine udu loovad värvipildi, mida ka kunstnik ei suuda lõuendile kanda – sellise pildi maalib ainult Murueit oma tütardega jaanikuisesse Eestimaa öhe.

Aga udus on asju, mida silm ei peagi seletama – pisike hirvevasikas piiksub metsaservas ja igatseb ema järele. Jäneselaps ehmatab rukkiräägu valjude hüüete peale. Ja neid rukkirääke pole mitte üks, vaid teine seal ja kolmas taamal, vahel viis-kuus tükki jaaniväljal. Ööbiku laksutus on aga sellest kõigest üle, nii vali, et isegi autoga ikka veel kohati tolmavatel maateedel sõites kuuled „Öö pikk, öö pikk! Aega küll, aega küll...“.

Kui päike väsib ja taevas tõmbab veidi tõmmumaks, siis valatakse autoteedele otsekui rubiinpunaseid pärle, öösorrid puhkavad pulmalennust otse keset sõidurada.

Ja kui vaatad ringi ja näed ümberringi juba kustuvaid või veel lõkkekõrguses võistlevaid jaanitulesid, siis saad aru, et meie rikkus on nendes sadades jaanituledes, nendes meestes ja naistes, kes seal lõkketulede ääres laulavad ja tantsivad. Ja nendes lastes, kes emade süles magavad, kelle maasikatest kriimu suu kohal on viltuvajunud jaanililledest pärg.