Hakk        Corvus monedula

Hallvarestest veidi pisemad hakid on vareslastele omaselt nutikad linnud. Osatakse endid  „mahutada“ kõikjale, kus toitu võib leida ning tegutsetakse üpris läbimõeldult. Ümbrust tuntakse hästi nagu ka seal valitsevaid ohte.

Hakid kannaksid nagu hõbehalli pearätti, mis isegi pilvise ilmaga, kehvas talvevalguses paistab välja hea määramistunnusena. „Pearäti“ lõpetab kaelal valge triip, mis isenditel  erinev: mõnel nähtavam, aga võib teisel kogunisti puududa.

Teraselt jälgivad ümbrust mustas sulestikus valkja vikerkestaga silmad, mille tegelikult  terashalli värvi. Noorlindudel võib see olla veidi sinakat tooni (vaata Arne fotot allpool).

Vareslase kohta on haki must nokk pisike. Enamus mustast sulestikust tuhmilt metalliläikene, sulades kokku rinna tumehalli sulestikuga, samuti musta värvi on linnu jalad. Suuruselt, aga  ka lennupildilt võiks hakke võrrelda kodutuvidega: pikkust natuke rohkem, kui kolmkümmend sentimeetrit ning kaalu veidi üle paarisaja grammi. Lennus tiibade siruulatust seitsmekümne sentimeetri ringis.

Hakiparved kuulduvad linnamaastikus üpris häälekalt ja talveks on neid meile põhjapoolsematest piirkondadest lisaks rännanud. Nii võib talvine arvukus küündida kuni paarisaja tuhande isendini.

Hakikolooniates kehtib lindude omavahelistes suhetes „võimuredel“ isegi talvisel ajal, kui meile on saabunud arvestatav hulk talivõõraid. Juba pesitsenud hakipaarid hoiavad üksteise lähedusse ka pesitsusvälisel ajal.

Viimase nädala hakkide vaatlused: LINK

Hakk

Hakipuu