Ilma-aasta 2018

Enviado por Looduskalender el Lun, 17/12/2018 - 12:12
Autorid

Kirjutas ja Vikerraadio saates „Ökoskoop“ luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Päikeseloojang. Otepää kõrgustik

Päikeseloojang. Otepää kõrgustik

Cuerpo

Minu käest on ikka küsitud, millist ilma Sa järgmiseks aastaks ennustad? Jah, olen 12 aastat järjepannu pidanud Eestimaa loodusel silma peal hoidma ja kirjutama-rääkima igal nädala sellest, mis looduses juhtub. Algul Eesti Päevalehes ja nüüd juba mitu aastat raadios. Aga ikka ma tõrgun ilma ennustamast. Ilma-vana on ju põhimõtteliselt lihtne olla – inimesed ei mäleta üle kahe nädala, mis looduses toimus, kogu aeg juhtub ju nii palju. Minagi pean aasta kokkuvõtet tehes oma sotsiaalmeediasse riputatud pildirea üle vaatama. Seega igasugune ennustus ununeb samuti.

Ja tegelikult on meil aastaring ja looduse rütm ikka enamvähem sarnane. Kevadel puhkevad taimed nädal peale õuesõppe päeva 14. aprillil. Sõltuvalt täiskuust, mis ilma muudab, läheb siis soojaks. Jaanilaupäeval sajab sageli vihma, sest Eestis sajab statistika kohaselt kahel kolmandikust päevadest vihma. Karusepäevast 13. juulil, saabub sõltuvalt kuuseisust nädala-paari jooksul suur troopiline torm koos suve ainsa 30-kraadise nädalaga. Kolletamispäev, 14. oktoobril sikutab lehed puudelt ja hiljemalt kahe nädala jooksul sajab maha esimene lumi. Kõige sagedamini 25.-26. oktoobril.

Kõige koledam tuisuilm saabub sõltuvalt kuuseisust nigulapäeva paiku 6. detsembril, padaoru nädalal – viimast võiks pidada uueks rahvakalendri tähtpäevaks, mil ostetakse tikke, küünlaid ja patareisid. Ja jaanuarikuus on meil peale talve selgroo murdumist, 14. jaanuaril nädala jooksul oodata kõige kangemaid pakasekraade, -30 kraadini välja. Ja kohe peale seda, 21. jaanuari paiku, hakkavad igal aastal esimesel päikesepaistelisel päeval „sitsikleiditama“ tihased.

Nii lihtne see ongi.

Aga ma olen kindel, et ükski ilmavana ei ennustanud sel aastal ette sellesuvist 5 kuu pikkust põuda. Ja kuigi loodus püüdis kõigest hingest oma tavapärast rütmi säilitada, jõudis ta sellega järjele alles novembrikuus.

Vaatamegi siis koos, mida ilma-aasta meile tänavu, erakordsel aastal, tõi.

Jaanuaris püüdis ilmataat tuulekülma teha ja venitas ajuti kümme külmapügalat välja, ilusate härmas ilmadega, aga juba jaanuari lõpus õitsesid peenral taas priimulad ja kikitasid kõrvu lumikellukesed.

Terve veebruarikuu mängis talv ilmateatris kevadet, tilkus purikate otsast ja löristas inimeste nina, aga Vabariigi 100-aastapäevaks kinkis meile imeilusa lumise maastiku – sinise taeva, musta metsaviiru ja valgete lumeväljadega. Pakasetaat riputas päikesesambaid taevasse.

Märtsikuus kestis lume ja pakase võim kuu keskpaigani, siis lõid päikese kiired lumme kuumad vaod ja lumikellukeste piigid hirmutasid lume sulama. Kuu viimastel päevadel korraldasid kuldnokad juba pesakastides “Teeme ära” koristustalgud.

Aprilli keskpaik tõi Peipsi randa kõrged jäämäed. 14. aprillil lendasid rõõmsalt ringi mesilased ja sinililled õitsesid Võrumaal. Paiselehed ja kimalased tulid mõni päev hiljem. Nädal hiljem olid kohal ka keskrändurid, kivitäks ja metskiur. Rabakonnad alustasid koorilaululahinguid. Kolm päeva peale jüripäeva viskus taevasse vikerkaare kaar. Ja algas viis kuud kestev põud.

 

Trepimäe tamm. Otepää kõrgustik

Trepimäe tamm. Otepää kõrgustik

Mai esimestel päevadel õitsesid kask ja jalakas, vihmaussid olid maa uuristanud külviküpseks. 3. mail õitsesid võilill ja ploomipuud, rohi oli roheline. 9. mail koorusid kuldnokatibud, toomingaski õitses nädal tavalisest varem. Emajõe keti ajal, 19. mail, riietasid puud end uhkesse leherüüsse. Sääsenuhtlust ei saabunud suve lõpuni.

Juuniski puhkesid kõik õitsejad nädal varem, suve keskpaiga asukad alustasid juuni alguses – keskmine teeleht, valge ristik. 11. juunil ka pärn. Esimene metsmaasikas oli punane 4. juunil. Jaaniööl ei sadanud ja jaaniusse jagus kõikjale. Igahommikuste kuldsete päikesetõusude nautimise kuu.

Juuli alguses läks murakaaeg nii kiiresti mööda, et ei märganudki. Vaarikaid oli lademes. Kukeseene aeg jäi pigem jaanipäeva, mets oli läbinisti kuiv. Herilasi oli meeletult, sel aastal igas hiireurus ja mutikäigus. Juulikuist tormi ei tulnudki. Kõrvitsate ja arbuuside aasta, sügisel sai veel teisegi kartulisaagi. Südaöösel oli õues 25 kraadi.

Augustiski ägasid inimesed ja taimed 30-kraadise põua käes. Õunad ussitasid puu otsa ära. Vihma ei sadanud, ei sadanud, ei sadanud.

10. septembril ilmus esimene punane kärbseseen ja siis sai neid palju. Palju oli ka krae vahele pugevaid põdrakärbseid. Jõhvika-aasta polnud kiita, põud jättis marjad kribulaks, korjajaid oli rohkem kui marju. 29. septembril saabus esimene korralik hall.

Oktoobriks oli maha pudisenud meeletu tammetõrusaak. Kõikjal askeldas puukoristajaid, siidisabad tulid kolmandal nädalal. Kuu keskpaigaks värvis sügis lehed puudel ja korraga on kõik ilm täis ämblikke härmalõnga. Järgnesid imelised uduhommikud. 25. oktoobril sadas maha esimene lumi.

Novembris sadas vihma ja 23. novembril tuli tiikidele jää.

Detsembris tuli mitu külmalainet ja Lõuna-Eesti sai ajutise lumikatte, tihased trügisid toidumajades ja neid on palju.

Milline oli sinu ilma-aasta?

Remmelgad. Ihama luht, Alam-Pedja

Remmelgad. Ihama luht, Alam-Pedja

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.