Jaanuari viies nädal. Tuisk

Enviado por Looduskalender el Sáb, 05/01/2019 - 10:10
Autorid

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Koer tuisus

Koer tuisus

Cuerpo

Tuisutuul tuli lõpuks, just selline nagu vanades vene filmides. Kui maailm on lumetantsust nähtamatu. Tuul võtab õue minnes laulda su puukorvi traatides ja selles uksepilus, mis puukuuri seinas ja aiavärava lippide vahel, kui hommikust ajalehte tooma lähed. Laulab ürgse jõuga, häälega, mis ühtejagu hirmutab, luudeni läbi möirgab ja teisest küljest paneb kuulama, kui looduse kõige kaunim sümfoonia.

Aga selles põhjatormis jagus tõelist tuisulund vaid mereäärsetele. Lõuna-Eestis keerutas ta maja lõunaküljele kokku põlvekõrguse hange, mis lumelabidaga korra vibutades olematuks tuhises.

Riigi Ilmateenistuse lumekaarti vaadates saab selgeks, et tuisutaat surus lumemütsi pähe vaid meie kõrgematele paikadele Haanjas ja Pandiveres, kus lund kohati ka üle kõrgema matkasaapa. Aga saarte ja Lääneranniku rohelised kõrred külmetavad ikka veel terava tuule käes. Tuule, mis meie põhjanaabrite juures läbi aegade kiireima tuhisejana ka ajalooürikutesse kirja sai.

See otse põhjanabalt puhunud tuul aga jättis ka Eestisse midagi. Jättis Peipsi kaldale kaunid helesinised jääkuhjatised.

Ikka on nii, et kirde- ja põhjatormid murravad ka talvel, piki Peipsi kallast, kõrgemal leedetel lahti jääkaane, upitades jäätükid üksteise selga ning jättes enda taha vaba vee. Nii laia, et talvised kalamehed sellest enne üle ei saa kuni taliharjal tulevad tugevamad pakased.

Mida teeb aga metsarahvas ses ulguvas ja lumetantsus ilmas? Taas on eiteakust ilmunud metsseakambad, just kambad, karjadeks on neid veel raske nimetada. Aga vennanaine Kaja Kübar ütleb, et Pärnumaal võib kohata teed ületamas ka juba paarikümne pealisi ruigami metsseakarju. Võrumaal, meie talus tundus tammede alust tuustinud küll olevat vaid paar kärssnina.

Aga iga kord enne uut tuisuhoogu on liikumas igatkarva loomakesi - rebaseid, kitsi, jäneseid. Nad on tõelised tuisuindikaatorid. Eks loomanina tunneb ära, kui peatne tuisk nende toidulaua matab. Veel on nähtud ka väga uniseid kährikuid ja isegi rabakonnad on mõnel pool oma ajaarvamisega segi läinud.

Ja kuigi päikest näeb sellise tusase ilmaga väga harva, üritas mu maja ees eelmisel nädalal oma kevadlaulu alustada ka rasvatihane. Hõiskas korra sitsikleidist. Köhatas. Ja siis veel moeuudiseid. Ning siis mõistis, et talvistele sulejopedele on veel vara kadu kuulutada.

Aga küllap rebivad alanud noorkuu teravad sirbiotsad pilvekardina katki ja siis saame juba tunda tõelist talvist külma.

Ja veel... Vanarahvas ütles, et kui näärikuul puudel okkaid pudeneb, siis tuleb varajane kevade. Nii et, kes Tartu maratoni toimumist ikka loodavad, need peaks pöialt pidama, et metsas kuuskedel okkad küljes püsiks ja kes eile, kolmekuningapäeval oma kuuske veel toast välja ei viinud, siis seda peaks nüüd hästi ettevaatlikult tegema. Et ükski okas ei pudiseks.

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.