10 000 aastat kopra levikut Eestis

Enviado por Looduskalender el Lun, 28/01/2019 - 02:02
Imagen
Kopra alalõualuu Pulli mesoliitilisest asulakohast (AI-4476). Lõikehambaid võidi kasutada tööriistana uuristamiseks. Neid võidi alalõualuust eraldada või kasutada koos luuga, mis oli heaks käepidemeks.
Cuerpo

Kopra alalõualuu Pulli mesoliitilisest asulakohast (AI-4476). Lõikehambaid võidi kasutada tööriistana uuristamiseks. Neid võidi alalõualuust eraldada või kasutada koos luuga, mis oli heaks käepidemeks

 

Kuigi kobrast (Castor fiber) ei pruugita Eesti põlisasukaks pidada seoses tema vahepealse kadumisega meie faunast, siis tegelikkuses on see usin ja töökas loom siin toimetanud juba aastatuhandeid. Kopra ajalugu ulatub meil tõepoolest 10 000 aasta taha ning sõltudes tema maiste jäänuste ehk luude dateerimismeetodi täpsusest, on vastavad tõendid isegi umbes 10 500 – 10 700 aastat vanad. Mis need tõendid siis õigupoolest on ja kuidas me nii ammuse aja taha üldse näeme?

 

Et saada aimu, millised loomad omaaegset Eesti ala asustasid, peame tänusõnad ütlema muistsetele kütt-kalur-korilasele, kes äraelamiseks jahtisid kõikvõimalikke loomi oma ümbruskonnas. Sellise tegevusega jätsid need varajased asukad igasugu jäätmeid laagripaikadesse ja asulakohtadesse, kus nad kas lühemat või pikemat aega peatusid. Mida pikem oli aeg, mil nad ühes kohas elasid, seda rohkem jäänuseid me sellest kohast võime tänapäeval leida. Arheozooloogi huvi siinkohal on leida võimalikult palju loomseid jäänuseid, mille põhjal saab konstrueerida loomastiku ajalugu ja levikut nii ajas kui ruumis. Kõige paremini ja pikemat aega säilivad maapinnas mõistagi selgroogsete loomade luud ja hambad, kuid mida „värskem“ on asulapaik, seda rohkem on võimalusi leida ka näiteks karvu, kitiinkesti, munakoori vm õrnemaid ja pehmemaid osi. Tänapäeval tulevad ka kõne alla pärilikkusaine – DNA – uuringud kõikvõimalikest setetest, mille uurimise kaudu tuvastatakse seal kord elanud organismid. Tehnika areng teeb oma võidukäike!

Kui ruumiliselt saame ühe või teise loomaliigi esinemise tuvastada leiukohtade geograafilise paiknemise järgi, siis ajaskaalas tuleb see leiuainestik samuti kuidagi paika saada. Arheoloogilistest leiukohtadest saadud luud dateeritakse tihti vaid kihistuse järgi ehk fikseeritakse luu leiukoht vastava vanusega kihis. Kihi enda vanuse dateerimiseks on erinevaid metoodikaid, kuid tänaseks on arheoloogid juba piisavalt kogenud, et vanus teatud kihist välja tulnud leiuainese tüpoloogia järgi kindlaks teha. Loomulikult võib ette tulla olukordi, kus kihid on mingil põhjusel segunenud või pole piisavalt dateerivaid esemeleide. Siis tuleb appi võtta radiosüsinikdateerimine ehk dateerimine radioaktiivse süsiniku (14C) poolestusaja järgi. Radiosüsinikdateerimine on tänapäevase aparatuuri toel järjest täpsemaks muutunud ning saadud tulemused erinevate kalibreerimismeetoditega veelgi tõepärasemad kui aastakümneid tagasi.

Kopra pärastjääaegne saabumine
Esimesed tõendid kopra pärastjääaegsest levikust meie aladele pärinevad meie seni teadaolevast vanimast inimasulast, mis leiti 1960. aastate lõpul Pulli külast Pärnu jõe äärest. See varamesoliitiline leiukoht markeerib mh mitmete loomaliikide (ka inimese) kõige varasemat esinemist Eesti alal. Pulli asulakoha vanus on ajas hästi määratav, seda eelkõige tänu heale geoloogilisele kihistusele (asulakoha kultuurkihti katavad hilisema vanusega meresetted) ning mitmetele radiosüsinikdateeringutele. Seega võibki Pulli asulakohast leitud kopraluud dateerida ligikaudu 10 500–10 700 aastat vanaks. Märkimisväärne on see, et kobrast pidi sel ajal Pärnu jõe alamjooksu piirkonnas olema nn kütitaval hulgal ehk populatsioon pidi olema nii suur, et küttide peatuspaik praeguse Pulli küla piirkonnas ennast ära tasus. Muidugi tuleb siin mängu ka teine, mõnevõrra suurem ökosüsteemi „lihatootja“ – põder, kuid esimesed kütid, kes Eesti ala asustasid, olidki spetsialiseerunud peamiselt kopra ja põdra küttimisele (nt Lätist on teada ka varasemaid hilispaleoliitilisi põhjapõdraküttide peatuspaiku, kuid Eestist mitte). Vähemalt nii näitavad meile leitud loomade luujäänused. Selle mõtte kokkuvõtteks võib öelda, et kobras peab olema veelgi varasem siinne asukas kui seda näitavad luuleiud Pulli asulakohast, kuigi ka mitte väga palju varasem, sest hilisjääaegsed klimaatilised jm keskkonna tingimused kopra varasemat levikut eriti ei soosinud. Teoreetiliselt võime kopra ajaloo Eesti aladel nihutada ka umbes 11 000 aasta taha, kuid ilma otseste tõenditeta oleks see liiga meelevaldne.

Nüüd võib-olla konkreetsete arvude juurde, mis Pulli asulakoha leiumaterjali näitlikustab. Olgu siinkohal lisaks koprale toodud ka põdraluid iseloomustavad arvud. Niisiis on Pulli asulakohast leitud umbes 500 kopra luud või luufragmenti, mis pärinevad vähemalt 30 isendilt ning 447 põdra luufragmenti vähemalt 25 isendilt. Mesoliitilise materjali kohta on need arvud küll tagasihoidlikud, kuid näiteks ulukite luude koguarvu kohta moodustavad kobras ja põder kahepeale kokku 94% (kobras üksinda 50%), mis näitab nende kahe liigi tugevat domineerimist tollases jahifaunas. Tegelikkuses pole need arvud aga täpsed, vaid palju suuremad, kuna nendes ei kajastu luudest tehtud tööriistad ja hammastest ripatsid ning töötlemisjäägid. Viimaseid ei saa tihti kindla loomaliigiga seostada, kuna luu killu järgi võib hädapärast vaid loomarühma täpsusega luu päritolu kindlaks teha (nt suurimetaja, kui põdra suhtes tekib kahtlus). Seega võib ka isendite minimaalsed arvud tegelikkuses suuremad olla, rääkimata tõdemusest, et mitte kõik luud ei jõua uurija lauale, vaid alates looma küttimisest kuni arheoloogiliste väljakaevamiste ja kollektsiooni paigutamiseni toimivad erinevaid kadusid põhjustavad faktorid.

Kopra tähtsusest kiviaja inimeste elus ei pea ilmselt pikalt kirjutama. Loomulik, et kopraliha oli heaks toidupooliseks ning nahad kehakatete materjaliks. Seda, kuivõrd kiviaja inimene kopranõret millekski kasutas, on kaasaja inimesel raske hinnata. Igaüks saab siin oma arvamuse öelda, sest tõendeid meieni säilinud pole. Küll aga läksid kasutusse kopra luud ja hambad. Näiteks on kopra lõikehambaid kasutatud tegelikult samal eesmärgil nagu kobras seda teeb ehk peitlina ja uuristamiseks. Inimene võis kasutada kogu alalõualuu poolt, kuna „uurits“ vajas ka käepidet. Lõikehammaste kasutamist uuritsana tõendavad hammastel olevad jäljed ja sooned, mis pole loomulikku laadi vaid inimese tehtud. Kopra lõikehambaid kasutati mh ripatsitena: seda tõendavad hammastesse tehtud augud.

Järgmises loos (allpool) räägime sellest, kuipalju kopraluid Eesti vanades asulapaikades leitud on.

Lembi Lõugas

 

Kopra hammas.Kopra lõikehammas (AI-4476), mida on kasutatud tööriistana. Vaod hamba küljel pole „looduse“ kulutatud, vaid inimtegevuse tagajärg.
 

 

II osa: Kopraluud muistises ja kopra kadumine 19. sajandil

 

kopraluud
Merevaigust ja sarvest nikerdatud kopra kujukesed Valma neoliitilisest kollektsioonist (AI-4022), ligi 5000 aastat vanad. See, millist looma omaaegne kunstnik ise silmas pidas, jäägu igaühe enda otsustada.
 

 


Kopraluude rohkus meie keskmise ja noorema kiviaja (mesoliitikumi ja neoliitikumi) muististes on märkimisväärne. Kuigi suhtarvudes võrreldes Pulli materjaliga see väheneb, on luuleidude endi arv tihti kõrgem. Näiteks Pullist tuhatkond aastat nooremast mesoliitilisest asulakohast Kunda Lammasmäelt on kogutud ligikaudu 2000 kopraluud, varaneoliitilisest Kääpa asulakohast umbes 3900 ja hilisemast neoliitikumist pärit Tamula asulakohast 4500 kopraluud. Need on ka kõige luuderohkemad materjalid meie muinasasulatest: kopraluud moodustavad neis 22–30 %. Muidugi on asulakohti, millest on leitud väiksem hulk luid, nii arvuliselt kui protsentuaalselt, kuid tähtis on siin mainida, et geograafiliselt pea kogu Eesti mandriosa oli kopra poolt ajavahemikus 10 000–4000 aastat tagasi asustatud. Saaremaalt on küll üksikuid neoliitilisi leide saadud, kuid Hiiumaalt seni mitte. 
Peale leitud luude, mida võib käsitleda toidujäänustena, oli kopral oma koht ka muistsete inimeste uskumustes. Kobrast meenutavad ripatsid või kujukesed näitavad, et tegu polnud pelgalt söögipoolisega, vaid palju tähendusrikkama loomaga. Eestis pole just palju loomi, keda muistsed kunstnikud oleksid sel viisil kujutanud. Lisaks koprale tuleb esimesel hetkel meelde vaid põder, karu ja rästik. 


Metsloomade osatähtsus väheneb
Kahjuks pole meil tõendeid kopra leviku kohta umbes 3800 kuni 2800 aasta tagusest ajast. Seda mitte kopraluude puudumise pärast leiuainesest, vaid pigem puuduvad meil sellest perioodist inimasulatele iseloomulikud intensiivse kultuurkihiga muistised. Seega ei saa luumaterjali puudumisele viidates väita, et kobras oleks Eestist sel ajal kadunud. Seda enam, et hilispronksiaegsetes (2800–2500 a.t.) asulamaterjalides on kobras jällegi esindatud (sh Saaremaal), kuigi luude rohkus pole enam võrreldav endisaegadega. Nüüd domineerivad juba igal pool koduloomad. Paratamatult kahaneb karjakasvatuse arenedes metsloomade osatähtsus inimese elus ja väheneb arheozooloogiale nii vajalik tõendusmaterjal tolleaegseks ulukite leviku kaardistamiseks.
Järgmine kopraluude mõistes „tühi periood“ on 500 aastat enne kuni 500 aastat pärast meie ajaarvamist. See umbes 1000-aastane periood (eelrooma ja rooma rauaeg) pole meile samuti andnud loomaluuderikast asulamaterjali, mille põhjal saaks kopra muistsest levikust ülevaate. Selle põhjuseks on hajali asunud väikesed põllumajandusüksused, mis tähendab omakorda ka metrjaalse kultuuri hajumist. Nii nagu vanema pronksiaja kohta, ei saa me ka siin spekuleerida kopra kadumise või mittekadumise üle. Peame vaid kriitliselt suhtuma allikmaterjali puudumisse.
Alates 6. sajandist on arheoloogias täheldatav järk-järguline asustuse muutumine ja koondumine külalaadsetesse keskustesse, mis päädis uhkete linnustega ja asulatega nende juures. Need linnus-asula tüüpi asustused kujunesid tähtsateks administratiiv- ja kaubanduskeskusteks. Arheozooloogidel on tänu sellisele koondunud asustusmustrile jällegi tõendusmaterjali kuhjaga, kuigi proportsioonis ulukitest enam mitte nii palju leide kui varem. Enne kui uuesti kopra juurde asuda tuleb rõhutada, et juttu tuleb perioodist, mida üldiselt nimetatakse küll nooremaks rauaajaks, aga see jaguneb omakorda viikingiajaks ja hilisrauaajaks (7./8. kuni 12./13. saj.). Viikingiaeg oma laiaulatuslike kaubandussidemetega annab aimu ka sellest, milline roll võis olla selles kopra kanda.


Kobras kui hinnatud kaubaartikkel
Erilist tähelepanu pälvib kopraluude suur osatähtsus Rõuge linnuse materjalis, moodustades 26,5% kõigist loomaluudest (sh koduloomaluudest). Selline hulk kopraluid muinasaja lõpu asulakohtades on muidugi erandlik, sest sel ajal oli inimeste igapäevaelus valdavaks kariloomade pidamine ja tarbimine. Kopraluude rohkusega paistavad silma veel teisedki Lõuna- ja Kagu-Eesti, Põhja- ja Kesk-Läti ning Loode-Venemaa linnused ja asulad. Kobraste intensiivse jahi eelduseks oli hästi välja kujunenud populatsioon, mis nimetatud piirkondades kindlasti ka oli. Mõistagi oli koprajahi üheks eesmärgiks kopraliha, mida tarvitati toiduks. Sellele viitavad asulakohtadest leitud tüüpilised toidujäänused tükeldatud luude näol. Ivar Leimus ja Mauri Kiudsoo on oma kaubanduskontakte käsitlevad artiklis „Koprad ja hõbe“ (vt allpool) juttu teinud hoopis kopra sellisest osast, mis maapinnas ei säili – nimelt kopranaha laiaulatuslikust kaubandusest. Nad viitavad muuhulgas kirjalikele allikatele, mille kohaselt 9. ja 10. sajandil jõudis hulga kopranahku Läänemere äärest islamimaadesse. Kirjeldatud nahad pärinesid russidelt ehk tol ajal tähendas see peamiselt viikingeid ja varjaage. Selleaegsetest muististest on teada hulga ripatseid või amulette, mis tehtud kopra hammastest või kandluudest ja mida on ka metallist järgi tehtud. Kas tegu on nn koprakultusega või tähistasid need edukat kopranaha müüki, ei olegi nii lihtne arvata.

kopraluu ripatsid
Kopra lõikehammastest ja kandluust ripatsid Otepää linnuse (noorema rauaaja) materjalist (AI-4036).
 


Kas kopra osatähtsus langeb või kaob populatsioon?
Kopranahkade ja ilmselt ka kopranõre kaubandus vältas keskajani välja nihkudes küll teise aastatuhande alguses Kagu-Eestist Lätti Daugava vesikonna aladele. Leimuse ja Kiudsoo andmetel on Kagu-Eestis sel ajal täheldatav teatav muutus koprakaubanduses ja nn raskuspunkti kandumine Daugava jõe vesikonda. Loomaajaloo seisukohast võis hoopis Kagu-Eesti koprapopulatsioon tugevalt kannatada üleküttimise all ning kopranahkadest saadav tulu seega kaduda. 

Kopra osatähtsuse vähenemine
Eesti keskaja arheoloogilises materjalis (s.o alates 13. sajandist) kobrast praktiliselt enam polegi. Paar leidu Narvast, Viljandist ja Karksist ehk võiks keskaega ja mõne vara-uusaega dateerida. Kas kobras minetas siis oma tähtsuse inimeste jaoks või aitas küttimine ja keskajal aset leidnud „väike jääaeg“ kopra arvukuse langusele kaasa, me arheoloogilisest materjalist teada ei saa. Võimalik, et teadaolevate luuleidude päritolu linnalistest keskkonnast ei peegelda koprapopulatsiooni seisukorda tervikuna, vaid annab tõdemuse, et kobrast ikkagi Eestimaal jagus, aga linna neid erinevalt tänapäevast ei sattunud.
Selle pika arheoloogilistel leidudel põhineva kopraloo lõpetuseks tuleb jällegi pöörduda kirjalike ülestähenduste poole, mis näitavad, et 18. sajandil ja 19. sajandi alguses oli kobras Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti jõgede ääres veel üsna arvukas. Kirjalikud teated „viimase kopra küttimisest“ 19. sajandi keskpaigas toob välja muuhulgas ka ühe põhjuse, miks kobras siit aladelt kadus. Kuigi üksikuid isendeid nähti veel ka 1870. aastatel, oli arvukuse allakäiku raske peatada – olgu selle põhjuseks üleküttimine või koprale sobiliku elukeskkonna muutumine ebasobivaks.
Kopra edasisest käekäigust ja taasasustamisest Eestisse tuleb nüüd lugeda teistest kirjutistest.

 

Lembi Lõugas

Kasutatud kirjandus:


Lõugas, Lembi (2008). „Mõnedest mesoliitilistest faunakompleksidest Läänemere idakaldalt“. Muinasaja teadus 17, 253–260.
Lõugas, Lembi (2002). „Karvasest mammutist ameerika naaritsani ehk Eesti loomastiku arengulugu“. Eesti Loodus 9, 16−13.
Leimus, Ivar & Kuidsoo, Mauri (2004). „Koprad ja hõbe“. Tuna 4, 31–47.
Paaver, Kalju (1965). Формирование териофауны и изменчивость млекопитающих Прибалтики в голоцене. Тарту.
 

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.