Varatalvisel ajal tegutsevad rähnid veel vaikselt pehkinud puid toksides. Metsades pole märgata ka veel rähnide sepikodasid… Vaikselt tegutsejaid peab lihtsalt märkama.

Tutvustame linde ilmumise järjekorras.

Hallpea-rähn                  Picus canus

Suur-kirjurähn               Dendrocopos major

Valgeselg-kirjurähn       Dendrocopus leucotos

Hallpea-rähne kohtame aasta läbi hõredamates looduslikes segametsades. Nad pole ka haruldased vaiksemates linnaparkides. ja Nende arvukust vastu talve hinnatakse alla kümne tuhandele isendile. 

Välimusest ja soolistest iseärasustest juba siis, kui talv võimust võtnud.

Looduses suurima arvukusega (loenduste andmeil viiskümmend, kuni sada tuhat isendit) on suur-kirjurähnid. Nende elukoha valikul pole erilisi eelistusi: kohtame neid linnametsades. parkides, kalmistutel ja harvad pole nende külastused värvuliste talvistel söötmiskohtadel.

Suur-kirjurähnid ei tegutse noores puistus või hooldatud majandusmetsades – seal võivad kõik meie rähnid lihtsalt nälga jääda.

Valgeselg-kirjurähne võime kohata vaid tõeliselt vanades lehtpuu- või lehtpuu enamusega segametsades sest nemad okaspuude seemneid söögiks ei tarvita . Aasta ringi putuktoiduliste lindude tegutsemisala võib olla üpris suur.

Talvine arvukus suureneb sisserändajate arvelt ehk ületab meie suviste pesitsejate arvukuse ja võib mõnel aastal küündida kuni kümne tuhande isendini.