Vabariigi aastapäeva lähenedes hakkame loodusest otsima meie rahvusvärve. Enamasti just sel ajal värvib ilmataat maastiku tõesti armsalt sinimustvalgeks – soe päike kingib taevale erksinised toonid. Selles pimestavas valguses muutuvad metsamüürid võimsalt mustaks ja üle lageda ulatuv lumevalgus paneb kõigest sellest kokku meie uhke triibulipu lehvima.

Ja küllap teab meist igaüks, et praegugi ringiaskeldaval pasknääril on tiival suletriip, mis just sinimustvalge. Ikka ja jällegi leiame tema eesti lipu toonides sulgi kevadel sipelgapesadest, kus tal keemilist puhastust tehes mõni sulg ka langeb.

Puukoristaja (www.loodusemees.ee)

Aga on veel üks tegelane, kellele silma vaadates võime tema sulgedel aimata lugupidamist meie rahvuslipu suhtes. Puukoristaja.

Kui vaatate seda väikest ja vilgast tegelast lähemalt, siis näete, et ta pea on hõbesinine. Ja mustast nokast üle silma jookseb kaelani küütlev must triip. Hõbedaselt valge põsk ja kael annavad sellele viimase lipulaiu.

Aga see on selle linnu puhul vaid väline ilu. Mulle meeldib tema oskus igal pool hakkama saada. Nii nagu meie maarahvaski.

Väike, aga võimukas on ta talvel toidumajas. Ei suuda teda ära ajada teised linnud. Kui puukoristaja on toidumajas, siis enne teistel sinna asja ei ole, kui puukoristaja on oma tuubil täis nokaga läinud.

Läinud terakesi peitma. Sest isegi talvel näljaga suudab ta ühe päeva ette mõelda ja midagi ka järgmisteks päevadeks koorepragudesse tassida. Ei ole tegemist ühepäeva peremeestega.

 

Puukoristaja pesa vahtraõõnsuses (www.loodusemees.ee)

Oma kodu ta hoiab ja teisi konkurente lähedale ei lase. Pesapaigavaliku lemmikuks on puuõõnsused. Õõnsused vanades puudes ja võib julgelt öelda, et ta on tõeline pargilind. Senini. Kuivõrd meil nüüd pargist aina enam vanu puid välja raiutakse, siis on neil linnukestel tekkinud tõeline korteripuudus. Küllap sellepärast on neid vähemaks ka jäänud. Kas olete tähele pannud, et puukoristajaid on kuidagi vähem? Kui veel 10 aastat tagasi käis akna taga pidevalt puukoristaja vurrkann, siis mina olen küll õnnelik, kui talve jooksul ühtegi puukoristajat akna taga näen. Ometi on kõrval suur Raadi park.

Varasemate aastate talilinnuvaatlused mu väidet küll ei kinnita, sest ikka on selle järgi olnud igas söötmispaigas umbes 2 puukoristajat, üks puukoristaja 10 rasvatihase kohta.

Aga võibolla on see vaid paiguti nii, küllap selleaastase talilinnuvaatluse lõplik kokkuvõte seda näitab.

Igal juhul puukoristajad juba vilistavad ja vilistavad üsna häälekalt, andes mõista, et konkurentidel on aeg kaugemale hoida, sest pesakoha hõivamine on alanud. Isegi inimese peale kipuvad nad praegu pahaselt kluttima.

Ja ehk võikski meil seaduseks olla, et kui haljastajad võtavad linnast maha mõne vana puu, siis peaksid nad puudele paigaldama vähemalt 5 pesakasti. Et kodukaotanutel oleks, kuhu kolida.

Mäletan omaaegset linnurohkust lapsepõlve mängumaalt, Kilingi-Nõmme Suveaias. Seal oli puupilus alati ka vähemalt üks puukoristaja pesa. Üks neist oli puuõõnsuses otse laululava kõrval ja oli imekspandav, kuidas linnuvanemad suutsid oma pojad alati üles kasvatada, kuigi vahel jäi väljalend kevadlaada kanti.

Puukoristaja pesa oli seal pärnaõõnsuses otse laululava kõrval, üsna maadligi, lapsenaba kõrgusel. Olime tollal vennaga juba rõngastajad ja imestasime, kuidas puukoristaja mahtus sisse avast, kuhu lapsekäsigi hästi ei mahtunud. Aga rõnga jalga need puukoristajalapsed said ja küllap on sealsamas pargis askeldamas juba selle pere lapselapselapselapsed või veel kaugemad põlved.

Puukoristaja pesava on tõesti väga väike. Ja kuigi puukoristaja ei põlga ära ka pesakaste, eelkõige neid 3,5-sentimeetrise avaga tihasekaste, siis tihasega sama mõõtu linnuke topib ava saviga tükk maad väiksemaks. Ja mitte ainult väiksemaks, vaid ehitab ettepoole ulatuva koonusegi. Miks? On raske aimata, aga ehk selleks, et näidata, et “see paik on juba võetud, sina suurem lind, ära trügi siia”, aga võimalik, et ka sellepärast, et sügavast pesaavast ei mahu teised samamõõtu linnud teda tülitama ja kui tulevadki, siis suudab ta oma pika ja tugeva nokaga neile enne äsada.

Ilmselt on puukoristaja meile hea õpetaja, kuidas oma kodu kaitsta. Et meie rahvusriik püsima jääks. Pole vaja käia ilmamaa taga kaugetel aladel korda hoidmas ja saaki otsimas, vaid peame hoidma seda, mis meile armas – oma kodu, oma põllusaaki, oma metsapuid.

Oma õiguste eest seisma just siinsamas, kus me elame ja oleme. Ja pole oluline, kas aeg paneb meid seda tehes pea alaspidi või ülespidi käima, oluline on sellesse kaitstud pessa palju poegi sünnitada.