Käisin nädalavahetusel üle hulga aja rabas. Hüpassaarel. Metsalaulupeol. Oli vahva, kuidas ilm hoidis puude sõpru terve päeva muidu nii vihmasel nädalavahetusel. Piisas vaid väikesest vihmaloitsust, kui seitsme tunni jooksul ei sadanud enam tilkagi. Mikk Sarv ütles ikka, et “ilma tegemine on kõige lihtsam nõidus”.

Aga nägime seda vihma suurte potisiniste pilvedena mööda ujumas küll. Ja hetkel kui Anna Hints tänas lauluga meie esivanemaid ning Anna Vainu laulis allikate abist ja jõgede jõust, kerkis Kuresoo raba keskele võimas vikerkaarevärviline väesammas, millist ma varem ehk ainult kaugel Saamimaa tundrute väepaikades näinud olen.

Võib ju küll öelda, et tegemist on tavalise suve keskpaiga ilmastikunähtusega, peatselt loojuv päike heitis oma kiired eemal sadavale vihmakardinale. Aga sellise värviilu nägemine võtab õhku ahmima ka need, kes kõike teaduslikult seletada püüavad.

Vanarahvas uskus muidugi kindlalt, et vikerkaare kaudu joovad taevased jõud üleliigse vee ära, et uputust ei tekiks. Küllap praegune päikese ja vihma tasakaal seda meile ka pakub.

Ja vikerkaare otsa all pidi olema peidus rahapada. Eks raba, kuhu meie vikerkaar toetus olegi Eestimaa suurim rikkus, selles peitub meie puhta joogivee tagavara.

Aga kas mäletate, milliseid värve vikerkaar sisaldab? Seitset õnnevärvi, millest punast praegu meie loodusest vaid marjade kujul leida võib. Oranžigi on vähe, need on vaid praegu rabades esimesed valmissaanud murakad.

Esimene vikerkaarevärv ongi punane, siis oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine ja lilla.

Vanarahvas pakkus meeldejätmiseks sõnade esimeste tähtede järgi lauset: “Peremees ootab kitselt raha, sulane temalt liha.”

Aga hea on teada, et vanarahva uskumuse kohaselt riputab Vanataat vikerkaare taevasse, kui ta kurje vaime nuhtleb. Küllap jõudsid metsakaitsjate palved pärale.