"Inimene on inimesele hunt" - oleks see nii!

Postitas Aasta Loom - R, 13.07.2018 - 09.00
Avapilt
Sisu

Hundikari on loomariigi üks ilmekamaid näiteid koostööst ja ustavusest.
Foto: Valeri Štšerbatõh

 

Kõik ilmselt teavad kurikuulsat väljendit „inimene on inimesele hunt“ või oma algupärases vormis homo homini lupus est. Mida paljud endale aga ilmselt ei teavita, on asjaolu, et loosungi ajaloolistes tõlgendustes on tegemist ühe hundi (ja tegelikult pigem ka inimese) suhtes enim mööda pannud vanasõnaga.

Traditsioonilise (või igatahes enamuse poolt hoitud) tõlgenduse poolest tähendaks ütlus justkui, et hunt on õudne ja verejanuline kiskja ning liigikaaslast kohates üritab teise pikema jututa vagaseks teha. Ülekantuna inimsoole, nagu seda on ajalooliselt teinud lisaks Vana-Rooma originaalile nii Erasmus Roterdammist, Thomas Hobbes kui Sigmund Freud, kirjeldatakse vanasõnaga ikka ja jälle, et inimene pole võõra vastu mitte ligimene, vaid verejanuline agressor.
Reaalsus on aga, et hundikari on loomariigi üks ilmekamaid näiteid tõelisest koostööst, ustavusest, lojaalsusest ning üksteise hoidmisest. Vähestel liikidel on karjasuhted nii paigas kui hundil. Hunt on hundile vend, ustav kaaslane ja sõber. Seda kinnitavad aastakümneid loomauuringuid ning retrospektiivis ka tõsiasi, et just hundi seltsingulisus on võimaldanud tema otsese järeltulija kodukoera väljakujunemise. Sellises etoloogilisemas valguses oleks ütlus "inimene on inimesele hunt" pigem hoopis ideaal, mille poole kodanikuühiskonnas peaksime püüdlema.
Frans de Waal, maailma juhtivaid etolooge, on kuulsa vanasõna kohta öelnud, et selles on kaks suurt viga. Esiteks ei ole see koerlaste suhtes õiglane, kuna tegemist on ühtede seltsingulisemate ning koostööaltimate loomadega kogu planeedil ning teiseks ja mis hullemgi, on vanasõna väär ka inimliigi seisukohalt, kuna ei arvesta inimesele vägagi loomuomase sotsiaalsusega.
See on väga suur mõtlemise koht Eestile, riigile, mille rahvusspordiks võiks kohati piinlikult pidada naabrivihkamist. See oleks üleskutse ümber mõelda eestlusega pahatihti kaasnevat vastandumist ja ärapanemist. Rääkimata sellest, et hundi käekäik on liigse jahisurve, elupaikade süveneva tükeldatuse ning ülehäirituse tõttu üsna õnnetul elujärjel ning nõuab sellega tähelepanu ja metsahalduse muutumist, arvestamaks metsas elavate loomade heaolu, keda hunt tippastmekiskjana sobib samuti ideaalselt esindama.

Annaks Jumal, et homo homini lupus est!


Mattias Turovski
 

Sildid

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.