Lillakad on mekkimiseks mõnusad

Postitas Looduskalender - L, 14.07.2018 - 16.16
Autorid

Foto Arne Ader

Lillakas

Lillakas

Sisu

 

Lillakas        Rubus saxatilis

 

Ilusad läikivad ja lihakad punased luuviljad paiknevad varrel ühe kuni viie kaupa. Luuseeme on suur, kuid söödav osa, mahlakas pealispind õhuke. Murakate suurde perekonda kuuluvad lillakad on muidu maitsvad, mõnusalt hapukad ning viljad sisaldavad endis hulga kasulikke aineid, aga isu saab nende nokkimisest varsti otsa ja vähene hulk pole kunagi korjajale lusti valmistanud.

Lillakad eelistavad niiskemat ja lubjarikkamat kasvukohta: kruusateede veeri, põllupeenraid, kuivades salumetsades või nooremates palumetsades ja seda üle Eesti.

Soodsates oludes levib võib taim levida kiirest ning üksikud roomavad võrsed võivad küündida kuni viie meetrini ja nii vallutatakse omale uut eluruumi.

Näiteks võib lillakaid kohata kasvamas lageraiet lankidel (millest meie metsades hetkel puudust pole), kus lillaka jaoks ootamatult paranesid valgustingimused ning juurekonkurents vähenes. Seal võivad taimed katta kogu pinnase ja lämmatada koguni puude tõusmed.

Sugulaste, soomurakate lehed on lillaka lehtede sarnased, aga pisemad - sakiliste servadega ja kolmetised.

Lillaka mittepuituvad varred on roomavad ja juurduvad. Võrseid kaetud väikeste ogadega. Täis valguse käes kasvanud taimedesse, näiteks lageraie langil võib aga jalgupidi takerdudes ka paljaid jalgu kriipida.

Linnud söövad neid meeleldi ja levitavad seemneid.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.