Meevõtt

Postitas Looduskalender - L, 21.07.2018 - 11.11
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Tarupettäi Ähijärve külas (2018)

Tarupettäi Ähijärve külas (2018)

Sisu

Igal aastal muutuvad suve teisel poolel mesindushuviliste foorumid ärevaks. Üks või teine saadab pilte, kuidas korjelennult saabunud mesilinnud algul kummaliselt käituvad ja seejärel massiliselt surevad.

Kurb on, sest kuigi põllumehed püüavad siis tõestada, et mürke on põllule pritsitud õigel ajal ja normi piires, näevad mesinikud muud.

Need väikesed usinad põldude tolmeldajad näitavad meile selgelt ära, et toit mida me tänapäeval kasutame, on ülimürgine. Ja kui me koheselt rapsiõlist mürgitust ei saa, nii nagu meie väiksemad tiibadega velled, siis aja jooksul kuhjub mürk meie organismi ja võime samamoodi varsti haigevoodis siputada, nagu mesilinnud oma taru ees.

Mesilaste vaev, mis ka meid ennast mõjutab, et taha aga kuidagi inimesteni jõuda. Sest mesinikke on inimkonna suhtarvust vähe. Põllumehigi, kes PRIA toetustest elavad, kordades rohkem.

Ometi on taimekaitsemürkide mõju tõttu tervise kaotanuid veelgi rohkem. Mis siis teha, et arusaamine rohkemate inimesteni jõuaks?

Mitmed aastad tagasi sattusin ma ühel reisil Saksamaa mahepiirkonda, kuhu laste jaoks oli loodud ka kool. Lisaks mõnusale õuesõppele, toidu kasvatamisele, käsitööoskuste arendamisele, oli selle 200-lapselisel koolil ka oma mesila ja mesinduse õppeklass. Tundub ilmvõimatu meie ühiskonnas, kus lapsed on mesilasmürgi suhtes väga tundlikud?

Samas asjatasid need 200 last seal peenarde vahel, mesilased lendasid kõikjal ja polnud seal sugugi kiirabiautode järjekorda värava taga.

Kas ehk liiga vara ei lõika me ära laste kokkupuute kõige loomulikuga ja tulemuseks on täiskasvanud, kes iga looduse loomuliku ilmingu peale allergilised on?

Mina mäletan oma lapsepõlvest mesilasi nii kaua, kui mu lapsemälu tekkima hakkas. Ikka oli vanaema aias neli-viis taru ja suur suvine kõhuli muru peal kärjemee söömine. Sinna kõrvale toodi kaevust jääkülma piima ja see maitse ja olek on siiani meeles.

Tõsi, mu isa oli mesilaste suhtes allergiline ja on ka mu vanemad lapsed. Aga noorem tütar ja lapselaps ei ole. Ma ei tea, mis seda mõjutab. Siiski ei kujutaks ma mesilasteta aeda ette. Ja tegelikult, kui pole endal mesilasi, siis lähikonnas ju kellegil ikka on. Eelmisel aastal tuli meile sülem linnakoju alõtša otsa ja tänavu sai lapselaps sutsata just Tartus paljajalu ristikul joostes.

Igatahes olen ma veendunud mesilaste kaitsja ja nende töö viljade maitsja. Sellest kevadest ka täiskohaga omapere mesinik. Siiani olin 15 aastat pere mesila jooksupoiss – tarutööde ajal asjade järgi jooksja ja mesilaste eest jooksja.

Veel kevadel, märtsikuus, vaatasime Mikuga koos messengeri vahendusel tarud üle ja tundus, et talvekülmus ja hiired olid meie kahe taru mesilased hukanud.

Aga kui mu kaasa Mikk Sarv aprillis teise ilma lahkus ja sõbrad meie maakodu hiiepaigas käisid, siis ütlesid nad, et ühe taru juures käib rõõmus kollaste mesilaste sagimine. Kingitus Mikult?

Ja nii ma siis nüüd mesinik olengi, natuke hirmunud ja püüan lasta mesilastel ise teha, mis nad tahavad. Sest sellest ma saan aru, et maakodus peab vähemalt üks sumisev mesipuu olema.

Kui varem vastutas mesilaste pidamise eest Mikk ja mina olin vaid arutlev ja juhutöid tegev sulane, siis nüüd tahaks paljusid asju küsida, millele ma varem tähelepanugi ei pööranud. Õnneks on mu sõprade hulgas tohutult mesinikke ja see tsunft jagab mesilaste usaldusalustele nõu suure heameelega.

See suvi on olnud mesilaste jaoks superhea.

Jõudsin juuni alguses panna meie Eesti tüüpi lamavtarusse magasini peale ja nüüd oli see otsani mett täis, nii täis, et mesilasemal polnud enam kohta, kuhu muneda.

Ja ma tänan naabrimees Marki, kes tuli mulle appi mett võtma, sest ühe 3-4 kilose raami koos mesilaste ja meega tarust väljasikutamine on tõeline vägitegu. Naisterahval jääb selleks jaksu isegi väheks. Arvestades, et raamilt tuleb osava liigutusega tarru tagasi raputada suur hulk mesilasi, kes korraks sumisedes möiratavad ja siis oma asjatoimetusi tegema siirduvad.

Aga mulle meeldib kohutavalt mesilastega suhlevate inimeste rahu. Mark ütles, et see on nagu meditatsioon, kuidas suudad rahulikuks jääda, kui oled parve mesilasi raamilt maha raputanud ja kui nad hetkeks õhus on. Või see hetk, kui raami hakkad tarust välja sikutama, kui teed ühe rapsaka liigutuse ja mõni mesilind saab muljuda. Kuidas jääda rahulikuks, kui valvurmesilane tuleb su pea ümber tiirutama, öeldes, et nii ei tehta. Varem andsin ma sellisel juhul jalgadele valu.

Ma arvan, et kui oleks vaja enda proovilepanekut, siis ei valiks ma mingil juhul söerada, mis ehk sobilik tulistele lõunamaalastele. Mu eelistus enese rahu saavutamiseks oleks külma allikavette sukeldumine, aga ka mesilastega suhtlemine on tõeline eneseväestamise taig.

Kõige keerulisem ongi meevõtt.

Muidu muutud ise kui taru osaks, sa oled seal, aga kõik ajavad oma asja.

Ja veel, sel suvel on olnud ka suur sülemlemise aasta. Iga kord kui maal šamanismikursuseid läbi viisin, siis lendas läheduses mõni sülem. Kust nad tulid, ma ei tea. Kummalisel kombel on minu mesilased puus püsinud. Võibolla sellepärast, et mingil ajal oli hiiepaigas käinud Tõnu Aru ja pannud taru ette lennulauale kaks shongiiti. Või peab mu lahkunud kaasa Mikk mesilastel silma peal?

On asju, mida me ei mõista, aga millest mesilased aru saavad. Viimane aeg oleks mesilasi rohkem hoidma ja neilt õppima hakata.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.