Harilik kukemari       Empetrum nigrum

Augusti algusega ehk põuaajal valmisid kukemarjad, aga polnud siis nende kuumade ilmadega metsaskäijaid ega kedagi. Nüüd on metsas käimise aeg kätte jõudnud ehk paras aeg kukemarju tutvustada ja uudishimulikumal huvilisel neid muidugi maitsta. Kummaline, et ilusaid musti „linnusilmi“ meenutavaid marju peavad mõned mürgiseks – ei tea äkki värvi tõttu. Tegu on marjataoliste luuviljadega, milles peitub kuus kuni üheksa kolmetahulist seemet, kuid marjadel justkui puudub maitse ehk tunduvad isegi pisut lääged: neis on vähe orgaanilisi happeid ent nad sisaldavad üpris palju C-vitamiini ja antioksüdante.

Kukemarja kääbuspõõsaid leiab meie rabades, soodes ja kanarbikunõmmedel. Taime tumerohelised lehed oleks justkui okaspuude okkad, tähelepanelikumalt uurija näeb, et lehed on kokku rullunud ehk paistavad seest õõnsad.

Vahel jääb kukemari oma kasvukohtades muid marju otsivale tähelepanuta sest sageli on musti marju väga vähe.

Põhjalas seevastu on kukemarjad (Empetrum nigrum subsp. hermaphroditum) väga hinnatud ehk neid korjatakse nagu meil pohli või mustikaid. Tundras on vahel nii, et pole kusagile astuda sest marju on sedavõrd palju. Külmemas kliimas on kukemarjad mahlasemad, maitsvamad ja seeme ei kasva marjades nõnda suureks.

Kukemari