Muda on Helme allika ääreni. Enne allika puhastamist pildistab pärleid ja münte Heiki Valk.

Nüüd on see aeg käes, kui ka kõige paadunum linnainimene tahab toaseinte vahelt välja. Õue. Puhkevate õite ja linnulaulu sekka. Istutakse oma raudruuna selga ja kihutatakse kusagile. Ja siis selgub, et linnaseinte vahel oleme oma juured läbi raiunud, nii mitmedki on EVP-de eest oma vanavanemate maadest lõplikult loobunud. Polegi kuhugi minna! Jäänud on vaid neli betoonseina linnas ja igameheõigus. Seda igameheõigust hakataksegi siis kasutama, unustades ära, et siiski kolmandik eestlastest elab veel maal, hoiab oma kodumetsi ja hiisi. Naudib selle rahu ja vaikust.

Just vaikust. Ja on üsna kummaline kuulda, kui linnalärm tuuakse hiiepaikadesse kaasa väitega, et “minu vanaema käskis minna metsa karjuma”. Vaevalt, et ta mõtles karjumist vastkoorunud linnupoegadega pesa all või põõsa kõrval, kus metskitsebeebi hirmunult oma ema tagasi ootab.

Hiite vaikusest, pühadusest ja pärimuse kandmisest tahaksin seekorda ka rääkida. On ju nii, et me teame, et hiites ei tohi lillele ja linnule liiga teha. Et seal ei tohi elu ümber korraldada, kõik peab jääma nii nagu on.

Paraku on mitmed kuulsad hiiepaigad turismiobjektid ja sinna käib kokku rahvast lähedalt ja kaugelt. Need on enamasti kaitstud muinsuskaitse seadusega, nii et nagu mingit kahju neis paikades sündida ei saaks.

Paraku toovad inimesed kaasa üksjagu tänapäevast prahti ja nende käitumine muudab vahel paika pöördumatult.

Vahel muudab ka loodus paika ise niipalju, et see paik ei ole enam selline, nagu me hiiena ette kujutame. Kindlasti on sellisteks paikadeks pühad allikad. Kui allikat mitte puhastada, eriti kui väljavool on häiritud, siis ta vajub lihtsalt lõpuks muda täis ja soostub. Nii näiteks on Pilistvere Uduallikas ja Uhtjärve Silamavee läte kaotanud oma algse sära ja inimeste kooskäimiseks puhta allikavee. Allikat hooldavad hiievanad või kogukonnad nende ümbert on kadunud.

Kui kaks aastat tagasi sattusin suvel Helme allika äärde ekskursiooni juhendama, siis ehmusin, kuivõrd mudane oli kogu rakete sisene vesi. Ja pärast seda oleme siin-seal arutanud, et kas oleks võimalik allikas veest ja mudast tühjaks tõsta. Mullu sügisel sattusime keskkonnahariduskonverentsil kokku helmeka Evelyn Tammega, kes rääkis, et tegelikult on Helme vald kogu aeg allika ümbrust puhastanud, teinud isegi allikale uusi rakkeid, kõige uuemad varastati küll ühel ööl allikalt ära.

Kui Muinsuskaitseametist Nele Kangertilt nõu küsisin, kas allika mudast puhastamine oleks seal võimalik, siis sain vastuseks, et muinsuskaitseametnike ja arheoloogide kaasalöömisel oleks see võimalik küll. Tõepoolest, Helme allikat on tegelikult juba varem puhastatud ja ta on ka arheoloogide poolt korralikult läbi kaevatud.

Ja nii juhtuski, et sel aastal toimus Teeme ära talgupäeva raames Helme vallavanema Tarmo Tamme poolt kokkukutsutud talgupäev. Talgupäeva kuupäevaks valisime küll üle-eestilisest talgupäevast veidi erineva päeva, et kahanev kuu märk aitaks allikat edaspidi puhtana hoida.

Teisipäeval, 16. mail kell 16 kohaletulnud talguliste seas oli nii Helme valla töötajaid, Helme volikogu liikmeid, kohalikke külaelanikke, kelle jaoks allikas juba lapsepõlvest olulisel kohal on olnud ja mis kõige toredam, et ka 7 last. Mulgikeelsete uudiste tegija Kristi Ilvese kaudu jõudis jutt ka murdekeeles ülejäänud kogukonnani. Ja muidugi olid kohal ka Muinsuskaitseameti Valgamaa inspektor Mari-Liis Paris ja Tartu Ülikooli arheoloog Heiki Valk, kes tööd oskuslikult juhtis, sest tegemist on siiski ohvriallikaga ja muda seest tuli välja üksjagu ohvriande. Tegelikult oli vahva jälgida, kuidas just füüsilise töö ja ühiste väärtuste pühastamise käigus said ühele keelele nii muinsuskaitsjad kui vallainimesed, kel muidu vahel lahkarvamusigi on. Küll oleks sellist koostööd vaja kõikjale üle Eesti.

Mis siis ära tehti? Muidugi sai korda ümbrus. Allikast võtsime kihiti välja muda ja pesime selle läbi sõelal. Kõige agaramad abilised olid siinjuures pisikesed 4-5 aastased lapsed. Kindlasti on just nemad, kes 50 aasta pärast oskavad kohapeal rääkida allikale ohverdamisest ja sellest, et allikal on kolmed rakked ja et allikas on sügav ja vett tuhiseb allikasse kahest kohast, tohutu kiirusega, allikas oli ääreni täis juba kolmveerand tundi peale puhastamise lõppu.

Kui arheoloog Andres Tvauri leidis allikast 1997. aastal 3-4 kilo münte, siis praegu tuli sinna 20 aasta jooksul heidetut välja umbes sama palju. Ütlen kohe siinkohal ära, et aardeotsijail ei maksa allikast varandust otsima minna, sest ta on juba aegade jooksul korduvalt läbi kaevatud, seda enam, et allikaandide endale kojuviimine toob kaasa kõigi anniandjate hädad. Meiegi väljavõetu viiakse allikasse pärast uurimist tagasi.

Kulda ja suuri varanduslikke väärtusi ei tulnud välja juba Tvauri ajal, ta leidis Eesti krooni aegseid rahasid aastatest 1991-1997 921 tükki, neist 2 ühekroonist, 2 viiekümnesendist, 208 kahekümnesendist, 322 10 sendist, 347 viiesendist.

Nõukogude Liidu rahasid oli 808. 3 1-rublalist, 2 50-kopikalist, 44 20-kopikalist, 64 15-kopikalist, 125 10-kopikalist, 64 5-kopikalist, 113 3-kopikalist, 104 2-kopikalist, 289 1-kopikalist. Kõige peal oli ka 1934. aasta kroonine, küllap kellegilt, kes talu tagasi oli saanud. Lisaks roosa plastmasshelmes, 16 väikest punast plasthelmest, 2 käe- või kaelaketijuppi, võti, plastmassist palitunööp.

Meie leidsime kõige enam suuri maakive, mida “vägimehed” oma rammu näitamiseks allikasse armastavad loopida ja mida vallavanem Tarmo Tamm kogu jõudu appi võttes mudast välja tõstis. Aga nüüd on allikaveel ruumi, kuhu koguneda. Lisaks müntidele tuli välja hulgaliselt plastist pärlikeede helmeid, ka paariline sellele roosale helmele, sinine juustunumber, püksinööp, klaasikilde, nätse jm. Palju oli hõbedast värvi Eesti 20 sendiseid, mis on vees uskumatult õhukeseks kulunud.

Aga lõpetuseks siia ka kõige ilusam Helme allika pärimuslugu, mida oma raamatust “Eesti allikad” ei tahtnud mudaste kätega allika juures ette lugema hakata. See lugu olgu siinkohal kingitud neile seitsmele tublile lapsele, kes meil abiks olid, et nad seda oma lapselastele edasi räägiks.

Allika juures oli muistne hiis, kus rahvas käis ristineljapäeval ja esimesel suvistepühal ohverdamas. Loo on 1962. aastal rääkinud Olga Parts: „Allikas asub paremat kätt lossi sissekäigust, all orus. Vesi on seal väga selge. Ajal, kui see mägi veel meie esivanematele – muistsetele eestlastele kuulus, kasvasid seal toredad tammed. Neljapäeva õhtuti käisid vanad eestlased hiies Taarale ohverdamas ja lõbutsemas. Igal kevadel puude lehtemineku ajal peeti siin püha. Siia kogunes terve kihelkond. Noored neiud, et oma ilu ja puhtust säilitada, ohverdasid helmeid allika kaitsevaimule. Sellest sai oma nime allikas ja ka kogu ümbrus.

Noormehed kaapisid mõõgalt hõbevalget ja ohverdasid allikale, see pidi mõõga tugevaks tegema. Vanad, paganluse uskumused olid visad kaduma. Taara hiide ja Helmede allikale kogunemise traditsioon kestis kaua, kuigi soldatid valvanud hiit ja ajanud rahvast laiali. Lõpuks hävitati hiis: raiuti maha lehtpuud ja istutati asemele okaspuud. Viimaseid eestlased enam pühaks ei pidanud. Hiiemäest aeti läbi maantee. Hiie ohvrikivi viidi Helme lossi värava alla. Kui loss õhku lasti, päästis lossi väravavaht, eesti rahvusest sõdur, ohvrikivi ja viis ta oma kodukohta Jõgeveste Laose tallu. Vaatamata hävitamisele ja rüvetamisele püsis rahva hulgas traditsioon koguneda igal aastal taarausu suurimal pühal jällegi hiiemäele, kuigi ammu olid kadunud vanad hiiekombed ja säilis vaid kauem komme teeradadele riputada valget liiva, nagu hiie rüvetamise mahapesemiseks. See on juba aastaid tagasi, kui üks Koorküla vana põllupidaja (nimi on meelest läinud) oli oma talu noori ristineljapäeval käskinud Helmesse minna, öeldes: “Kas meie põllud ja väljad ei taha õnnistust, et teie sinna ei lähe?” Muistne ohverdamine pidi ju ohverdajale õnnistust tooma. Hiied ei olnud mitte ainult ohverdamise kohtadeks, vaid siia kogunesid noored ja vanad lõbutsemiseks. Pärast ohverdamist tantsiti ja mängiti. Nagu jaanitule põletamise mõiste on kadunud, nii muutus ka noorte inimeste kokkutulek ristineljapäeval Helmes rahvuslikuks traditsiooniks, millega tähistati kevadel looduse uuestisündi. Nõukogude ajal on see komme kadunud, sest ristineljapäev on tööpäev. RKM II 150, 530/2 (4)

Neljapäeval, 25. mail on meil taas suur ristpäev, kel õnne ja edenemist vaja, see võiks õhtul võtta ette käigu Helme allikale ja pühastatud allikas ootab teid. Ja alt jõe äärest, vaevalt paarisaja meetri kauguselt, saate Arstle allikalt ka head ravi- ja maitsvat joogivett.

Talgute pildirida:

Muinsuskaitse nõunik Martti Veldi töid sisse juhatamas

Heiki Valk töid juhtas

Vallavanem Tarmo Tamm upitab kive

Allikapõhi on käes

Pühastatud allikas

Talgulised