Suvekool - igaüks on teadlane

Postitas Looduskalender - E, 21.08.2017 - 09.09
Autorid

Teada annab Tiit Kändler, www.teadus.ee

Sisu

Suvekool

juht.mõte

Peame oma probleeme lahendama omaenda aru ja oskusega, viima neid kas teenitud lunastuseni või ärateenitud katastroofini ilma taevahäälte targa nõuta. Pealegi, kas seda nõu võetakski kuulda?

Ernst Öpik (1893 - 1985), eesti astronoom

suve.kool

teadus.ee SUVEKOOL „TÕDE JA ÕIGUS“ TOIMUB 26.-27. AUGUSTIL KÄSMU MEREMUUSEUMIS

Vt www.teadus.ee, tiit.kandler@teadus.ee

maakera

On veel vähesel arvul vabu kohti. Hind 75 eurot (ilma öömajata).

Loengud toimuvad Käsmu Meremuuseumi tagatoas

Söögikorrad toimuvad Meremuuseumi taga õuel mere ääres

 

Kava

 

Laupäev, 26. august

 

Registreerimine algab kl 12:00 Meremuuseumi ees.

 

13:00 Lõunasöök

 

14:00 Tiit Kändler „Kas tõel on õigusjärgne omanik?“

14:30 Tarmo Soomere „Kas meri oskab valetada?“

15:15 Indrek Rohtmets „Kellel on õigus elule?“

16:00 Jüri Allik "Tõde ja õigus psühholoogi pilguga"

16:45 Vahepaus

17:00 Urmas Tartes "Kas on võimalik ausalt valetada?"

17.45 Erkki Truve Kas geenil on tõde või valgul õigus?“

18:30 David Vseviov „Mineviku tõe võimalikkusest“

19:15 Aarne Vaik „Tõe ja õiguse mehed Käsmus“

20:00 EKSTRA: Ernst Õpik: paar klaveripala ja valik eluintervjuust Käbi Lareteile. Tutvustab Tiit Kändler

20:30 Õhtusöök

Muinastulede öö

Pühapäev, 27. august

 

9:00 Heiko Kruusi, loomad, loodus ja fotosilm Muuseumi eest.

10:00 Hommikusöök

10:45 Andi Hektor “Tõde ja õigus, mõned elulised näited fundamentaalfüüsikast”

11:30 Maria Mägi-Rohtmets „Kas tõde on õigus?“

  1. Jaak Kikas “Tõde tõenäolises maailmas”.

13:00 Vahepaus. Võileivad. Pisirännak: Urmas Tartes,´putukad-mutukad ja fotosilm..

 

14:00 Jüri Engelbrecht "Termodünaamika ja väärtused"

14:45 Heiko Kruusi "Foto kui tõe kriteerium"

15:30 Kulle Raig „Soome sild ja Eesti tunnel“

16:15 Priit Ennet „Vale ja ebaõiglus“ Viktoriin

17:00 Lõppmäng. Lõunaõhtusöök.

 

ajaloo.vara

täna 26 aastat tagasi: augustikahurid

Selle loo panin üles 5 aasta eest. Kuid tasub kordamist tänagi.

„Kriisid on niisugused pöördepunktid, mis panevad proovile meie jõu ja võimalused. Kui te ei suuda meenutada viimast kriisi teie elus /…/ siis olete õnneseen – või juba ammu elust väsinud.” Nõnda kirjutab malegeenius ja aus inimene Garri Kasparov oma raamatus „Garri Kasparov. Male kui elu mudel”, mis kahe aasta eest ka eesti keeles ilmunud.

See mõttekäik tabab mu meelest täpselt eesti viimase 26 aasta elu pihta.

Kui me vahel ka küsime, et kas sellist Eestit me tahtsimegi, siis küsin vastu, et millist siis tahtsime? Me ju ei tea tegelikult, milline oli elu kahe sõja vahelises elus. Vähesed on nuusutanud selle lõhnu, kuulnud hääli. Needki on teinud seda lapsepõlves.

Jah, eks vahel teeb ikka viha küll, kui mõni tipptegelane sulel näkku juhtub valetama. Kuid teisalt – kus siis sihukest asja ei juhtuks. Peaasi, et kogu elu ei ole ju rajatud valele, nii nagu oli see veel kahe aastakümne eest.

Mäletan, et NSVL tippjuhid, keda siinkohal meenutadagi ei taha, armastasid kõnetoolidest läbi aastakümnete korrutada: „Me elame suurepärasel ajal, me elame põneval ajal!” Ja ennäe – nende ettekuulutus ongi täide läinud. Küll hoopis teises maailmas, kuid siiski.

tank

20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks?

Ei mäleta täpselt, milline oli ilm, aga umbes selline nagu nüüd või veidike kehvem. Mälu on kummaline asi. Mällu saab sündmused salvestada, ent neid sealt ammutada pole võimalik just mitte alati. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.

Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil. Olin olnud Maalehe poliitikaosakonna juhataja, istunud ja jälginud ja kirjutanud ülemnõukogu sehkendustest läbi aastate. Ja sealt just läinud tööle Rahva Hääle lisalehte Vaatleja toimetajaks, sestap siis Maaleht.

21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin nõnda.

„Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”

Kirjeldasin seejärel, kuidas ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.

Kirjeldasin, kuis „Leiburi” leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. „Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”

„Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”

Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.

„Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”

Noh, see oli juba retoorika. Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.

„Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”

Nüüd, 20 aastat hiljem, võib vaid teatud tõenäosusega meenutada – millele me noil päevil lootsime? Ega ju ei lootnud reisivõimalustele, oma majadele, autodele, suhtlemisvõrgustikele, nutitelefonidele, ohtratele poeriiulitele, kiirlaenudele, e-riigile. Lootsime lihtsalt sellele, et meid ometi kord jäetaks rahule. Lootsime rahule ja vabanemisele rahutust valest. Kas selle saime, otsustagu igaüks ise. See on täna võimalik.

Tiit Kändler

kuulamis.vara

Anna talle vasaraga vastu pead!

Ultima Thule ja Roman Baskini näitel: 35 pluss kell kümme

Tiit Kändler, teaduskirjanik

Alguses oli sõna. Või oli see valgus? Kosmoloogide arvates hoopis ürgpimedus, plasmasupp, mis paisus kohutava algkiirusega ja paisub jõudsalt edasi, küll aeglasemalt, ent tundub et kiirenevalt. Siis tuli sõnavabaduse piiramine. Enamjaolt enesetahtlikult. Siis sai võimalikuks kunst. Kunst on kolm asja üheskoos, samal silmapilgul: sõna keel, veidi teist lugu kõnelev kehakeel ja veidi kolmandat lugu kõnelev sisemine muusika. Inimesena ei oska ega ole mul mõtet eristada veel teisi samal hetkel tarvilikke atribuute, sest inimene pole vares, kes oskab lugeda viieni, temale piisab kolmest.

Kes tahab mu jutus veenduda, see mingu ja kuulaku „Ultima Thulet“ praegu 35.jJuubelil või/ja vaadaku Roman Baskini ühenduses „Kell kümme“ lavastatud ja etendatud trikktükki „Omade vahel“. Mina tegin seda juuli lõpupoole, ent kunst vajab sisseseadmist, vähemasti minu hinge ja kehasse. Hinge jõuab see varem, siis kehakarvadesse, siis keelde, ja meelde kõige hiljem.

muusika

Kui iga mõttepingutus tundub lootusetu, kui sõnal ja sõnal ei ole enam vahet, oleme jõudnud Borgese ennustatud maailma (1000 aastat enne tema ennustatut), kus trükkimine on muutunud mõttetuks ja suheldakse vaid tsitaatidega. Olgu siis alustatud prantslasest rumeenlase E. M. Ciorani tsitaadist: „…Täiesti tõkestamata väljendusvabadus on talentidele ülimalt kardetav, ta sunnib neid endid kulutama üle oma võimaluste piiri, ei lase neil elamusi ja kogemusi varuda. Piiramatu vabadus seab vaimu surmaohtu.“

Riho Sibul on endiselt või tegelikult jõulisemaltki 35 aastat hiljem Dumas’likult õiges kohas õigel ajal, Tõnis Mägi jätkuvalt universumina paisumas ja üllatuseks ilmus kui ilmutis Kõltsu mõisa õuelavale Vaiko Eplik. Nende duo/trio jääb meelde, kuni meel püsib. Ei oska muud muusikast seletada, et kunstnik võib vahel harva ka õiges kohas veidi mööda laulda. UT on endiselt meelekindel, see annab meelerahu. Jah, tuleb olla meelekindel: „patrioot ei ole idioot“ ja puupeale tuleb virutada vasaraga. Nagu UT laulusõnab. Et olla loodusesõber, siis piisab mõttevasarast küll ja küll – eriti ajal, mil Vasara NL aegse partnerinimega kunagine kultuurileht on muutunud moodsalt antipatriootlikuks sõnaseebiks.

Pole muidugi häbi omada sellist ema (ja mängida temaga koos) ja olla omanud sellist isa nagu Roman Baskinil, kuid arvan teadvat, et see on ikka jube raske ka. Muidugi ei anna näiteloo autor Alan Ayckbourn alla ja jonnib vastu, aga meelekindlale pole sest lugu.

Andku mulle andeks teised Ultima Thule meelekindlad muusikud ja Roman Baskini lavastuse täpsed ning peened näitlejad, kõigist ei jaksa kõnelda. Siiski ei pääse ühest: Ita Ever on ülibränd ammuilma, ja õnnelik on see, kes teda laval (Ohtus küll tallikuuri või garaaži põrandal) sebimas näeb. Kuid need Roman Baskini detailid, detailikesed – enese ja teiste olemises.

Ma ei suuda neid lahuta (kes küll suudaks …), sestap kõnelen siin ja praegu Sibula, Mäksi ja Romani näitel loost, millest ammuilma olen kõnelnud ja ikka ja jälle tahan kõnelda, olgu või kirjutades: et pole siin midagi, ka meie armsas Eestis kehtivad loodud looduse seadused. Võõrast tuleb peljata ja ennast tuleb piirata ja Isamaad tuleb armastada. Keda siis veel?

Puupead ujuvad alati välja, eriti lageraiete hoogustumisel, kuid need pehkivad varsti, kunst ent läheb edasi, põimub uuega, mis on võtnud vanast, mida võtta söandab ja oskab. Sest vaata: mida vanemaks sa saad, seda suuremaks lähevad asjad: puud õuel, majas, mida üha raskem on korrastada, isegi õu, mida on vaja vikatimehena vehkides või justkui lapsekäruniidukit taga vedades niita, suureneb. Alguses, umbes 200 000 aasta eest oli inimene tilluke, nii umbes praeguse sipelga suurune. Kuid et kõik putukad ja mutukad, linnud ja loomad, puud ja rohud olid kah sedavõrra väiksemad, siis ei saanud sellest arugi. Kui olin laps, olin ju ometi pisem, eksole, kuigi olen enesele alati tundunud ühesuurusena. Nagu kunst, tõeline kunst ma mõtlen – on alati ühesuurune.

Võtame jälle Ciorani appi, kelle üks mõte on, et kui kirjandus käib alla, tekib kirjanikke massiliselt juurde. See reegel kehtib ka teatri ja muusika kohta, isegi Eestis – milles iga, kel silmad ja kõrvad, saab ju ise veenduda. On siis kainestav, et mõned neist on ikka ja jälle kunstnikud.

lugemis.vara

Läbi musta augu

Tiit Kändleri põnevikus „Läbi musta augu“ õpetatakse kaduma ja naasema

Kirjutasin selle raamatu kõigile uudishimulikele algkoolilastele ja põhikoolilastele, aga siit leiavad uut teavet meie maailma kohta ka nende vanemad. Kuidas kaduda nii, et ära ei kao? See on iga universumi uurija põhiküsimus. Meie kangelased reisivad paralleeluniversumisse, kus satuvad lapikule planeedile. Selgub, et just sinna on põgenenud neandertallased! Lugu edeneb, peaaegu nagu “Nukitsamees”, ainult et lugeja leiab eraldi toodud värvikat ja tõetruud teavet meie universumi ehituse kohta.

Sädelevad pildid joonistas Eerik Kändler, nii et raamatut saab uurida ka teki all.

Kooli alul loetav.

teadus.ee

head.lugemust

Ülejäänud uudiseid, kommentaare, lugemistutvustusi ja muud sellist saab näha, kui minna www.teadus.ee
Häid lugemusi!
teadus.ee

teadus