Punapuravikest

Postitas Looduskalender - L, 09.09.2017 - 12.12
Autorid

Fotod Arne Ader

Haavapuravik

Haavapuravik

Sisu

 

Haavapuravik ehk punapuravik või punapea     Leccinum aurantiacum

 

Alustuseks tuleb kohe öelda, et tegu on maru heade puravikega, mida võib koheselt pannile lõikuda, seenesuppi valmistada, šnitslina praadida, marineerida samuti kuivatada. Puravike „kuldaeg“ meie metsades kestab. Punase kübaraga puravikke leiab kuu lõpuni.

Vanasti nimetati kõiki täna tutvustatavaid punapuravikeks, aga täpsuse huvides võime öelda, et meie metsades kasvab vähemalt viis raskelt eristatavat punapuraviku liiki. Uudishimulikumale seenelisele olgu järgnev lihtsalt teadmiseks, et punapuravikud on nn mükoriisaseened, mis moodustavad ektomükoriisasid kasvavate metsapuudega.

Juba nimi viitab, et haavapuravikud on seotud haavapuudega nii leht-, kui segametsades ja neid võib heades kasvukohtades leida koos suisa hulgi.

Mida seenekorjaja esmalt märkab? Lõikepind seene varrel muutub varsti hallikaslillaks, aga juba mõne aja pärast mustjaspruuniks ja sama värvimuutus leiab aset seal kust seent korjamisel katsuti. Seeneliha valge nagu seenejalgki, noorelt valgete, vanemalt kahvatu-roostepruunikate soomustega. Seenekübar oranshikast kuni telliskivi punaseni, viltjas ja veidi üle seene serva ulatuva kübaranahaga. Kübara alused torukesed valged, hallikad, vahel kollakad. Seenel puudub eriline lõhn.

Pomerantspuravik

Pomerantspuravik

 

Pomerantspuravik          Leccinum versipelle

 

Pomerantspuravikud võivad massiliselt kasvada kaskede all või läheduses nii lehtpuu-, kui segametsades.

Seene lõikepind, samuti korjaja „näpujäljed“ seenel roosakalt lillaks, aga jala alusel sinkjasasroheliseks. Seenejalg valge, peente nõgimustade soomustega ja võib samblas sirgudes olla kuni paarikümne sentimeetrine. Viltjas seenekübar kollakas- kuni punakasoransh ning samuti veidi üle seene serva ulatuva kübaranahaga. Seenetorukesed valkjad.

 

Palupuravik

Palupuravik

 

Palupuravik          Leccinum vulpinum

 

Kasvukohad mändide all ikka männikutes või männisegametsades.

Palupuraviku kübaravärvus vaheldub rebasepunasest, roostepruunini. Kübaraalused torukesed noorel seenel valged, hiljem hallid. Silinderjas seenejalg algul valge, hiljem soomused punakaspruunid, vanal seenel pea mustad. Valge seeneliha muutub lõikamisel hallikasroosaks, veidi aja pärast sinakashalliks.

 

Pargipuravik

Pargipuravik

 

Pargipuravik      Leccinum quercinum

 

Pargipuravikke leiab harva, ning nad on seotud ainult tammedega ehk tammikutest, parkidest või ka tammealleedelt.

Seenekübar tumeoranshist,i tellise punaseni. Kübaratorukesed kreemid. Seenejalg valkjas, vananedes peente ning mustjaspruunide soomustega. Valge seeneliha lõikepind ja katsumise kohad seenel muutuvad aeglaselt punaseks, lillaks või hallikassiniseks.

 

Punapuravik        Leccinum populinum

 

Üks mükoloogide koolkond samastab haavapuraviku punapuravikuga.

Leida võib nii leht- või segametsades ja samuti haabade läheduses.

Mida siis tähele võiks panna? Punapuraviku seeneliha on hallikas. Lõikepind muutub seenejalal hallikalt roosakaspunaseks, veidi hiljem sinakaspunaseks ning lõpuks jääb tumehalliks. Seenekübara ja jala vigastuskohad võivad olla värvunud sinakaks.

Nagu alul juba öeldus kõik kirjeldatud punase kübaraga puravikud on värskelt söödavad, segi ajamist teiste mürgiste seentega pole peljata vaja.

Meelde peaks tuletama, et korjata ja süüa saab vaid neid seeni mida kindlasti tuntakse.

Leccinum populinum

Foto: http://www.projectnoah.org