Gepsutades metsa

Postitas Looduskalender - L, 23.09.2017 - 11.11
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Tiik kalmustega

Tiik kalmustega

Sisu

Eelmisel nädalal rääkisin siinsamas, millised ravimtaimed on kindlasti eestlase ravimikapis. Ülekaalukalt on selleks meelõhnalised pärnaõied. Ega vist ole inimest, kellele see lõhn ei meeldiks ja selgubki, et lõhn on üks olulisemaid asju, mis meid taimedega seob.

Ja nii nagu meile meeldib pärnaõie või kummelilõhn, on ka mitmed taimelõhnad, mis inimestele üldse ei meeldi ja seepärast neid ka ravimtaimedeks ei korjata. Võimalik, et põhjuseks on vana ürginstinkt – neid taimi pole meile lihtsalt vaja, sest neid haigusi meil pole või on koguni need taimed meile ohtlikud.

Mulle ei meeldi mitte üks põrm kalmusejuure lõhn. Ja kuigi isa seda vennale lapsepõlves terviseteeks keetis, siis ma kadusin selleks ajaks lihtsalt köögi piirkonnast. Sest see lõhn mitte lihtsalt ei meeldi mulle, vaid ajab isegi oksele. Samas on kalmus väga hinnatud ravim- ja lõhnataim. Aga maitse üle ei saa vaielda. Ka ei meeldi mulle naadi lõhn ja seepärast ei saa ma seda ka kevadel turgutussalatina kasutada – võimalik, et põhjuseks on see, et sapiprobleemidega inimestele on ta isegi ohtlik.

Küsisin ka sotsiaalmeedias sõpradelt, millised ravimtaimed neile ei meeldi. Ja üllataval kombel oli kõige vastumeelsem köömen, mis meie musta leiva koostisosagi. Tõsi on see, et mitmed inimesed keelduvad vastküpsetatud leiba söömast, kui kuulevad, et sellesse on pandud köömneid. Ammugi siis ei joo nad kõhupuhituse vastu köömneteed.

Päris mitmed inimesed kirjutavad, et neile sugugi ei meeldi koirohi ja paljudele ka palderjan. Mis on samuti nagu kalmuski väga olulised abimehed tervendamisel. Ja mis kõige kummalisem, mõned ei taha midagi kuulda ka kummelist ja piparmündist.

Kõik nad sisaldavad tugevasti eetrelikke õlisid, mille lõhn meid kas häirib või terveks teeb.

Ja siinkohal palungi ma, et kirjutaksite mulle e-kirjas, aadressil: loodusenaine@hot.ee millised on need ravimtaimed, mis teile ei meeldi ja miks. Sellekohaseid uurimisi Eestis tehtud ei ole ja nii saaksime julgemalt kinnitust sellele, et sõbranna poolt soovitatu pole alati kõige parem ravimtaim, nii nagu inimesed on erinevad, nii on ka nende abimehed erinevad.

Aga veel ühes asjast tahaks ma seekord rääkida. Enne kui siirdute metsa oma lemmiktaimi korjama või seenele-marjule, siis ärge tehke seda gepsutades.

Pesa asukoha salvestamine gps-iga

Ma ei ole elektroonika vastane, aga nii nagu meie ID-kaart tunnistati hiljaaegu vigaseks, nii on ka end metsas vaid GPS-i hoolde usaldamine ohtlik. Ja kindlasti ei ole kõige tähtsamad metsast väljaaitajad GPS ja vile nagu seda sel nädalal Terevisioonis soovitati.

Kõige olulisem on metsa minnes kaasa võtta oma pea ja mitte seda kaotada. Ja minna üksi vaid sellistesse kohtadesse, kust suudate oma peaga välja tulla. Mis tähendab oma peaga metsast välja saamine? Seda, et te suudate tuttavas metsas orienteerudes meelde jätta ja ära tunda eriskummalisi puid, kummalisi kive, erilisi metsasakke rabaservas või allikaojade kaldapaljandeid.

Paraku on praegused riigimetsad üsna ühetaoliseks raiutud, neis ei ole enam maamärke – neidsamu eriskummalisi puid ja kive, mille järgi aegajalt aru saada, kus me oleme, isegi kui eksitajad me peas on pannud meid ringi ekslema.

Arvata võib, et just nii kujunesid meie maastikul välja pühapaigad, eriskummalised paigad jäid inimestele meelde. Võimsa küürus kujuga Toborna pettäi või Kuru männi tunneks metsas ära igaüks. Samuti Taevaskoja kõrge kalju või uhke Majakivi. Aga selliseid pisut tagasihoidlikumaid maamärke on kõik metsad täis, need on aastasadu inimesi juhatanud, nende juurde on kokkusaamisi lepitud, nad on radade hargnemispaigad ja pole midagi imelikku, kui sellisesse paika anni jätad.

Kui lähed metsa GPSiga ilma maast ja ilmast sotti saamata, siis võib juhtuda, et gepsul saab aku tühjaks või kaob ta lihtsalt ära. Samuti ei suuda inimene eksimiseähmis enam elektroonikaseadmeid õigesti kasutada. Telefoni-GPS-il võib kaduda ka levi. Et siis – GPS on hea abimees, aga teda on alati vaja dubleerida maastiku tundmisega.

Muidugi on kõige parem minna tundamatusse metsa kohaliku teejuhiga. Nii teen ma ka ise allikaid otsides või mõnel loodusvaatlusel. Pealegi, lisaks kindlale kohalejõudmisele saate ka teada palju pärimuslugusid, kuulete kohalike suhtumist loodusesse, mõnikord võib see linnasttulnu silmad avada hoopis teistele teedele.

Ma väga loodan, et meie arvutimehed mõtlevad välja samasuguse äpi, nagu seda on näiteks taksotellimisfirma Taxify, mille kaudu saaks üle Eesti leida endale teejuhi matkaks, seenele või marjule minekuks. Keegi, kes aitab teil etteteatamisel metsa minna ja sealt tulla.

Ja ma usun, et maainimesel poleks ka kade meel teid väikese tasu eest viia kui just mitte kõige paremasse, aga sellest järgmisesse seenepaika, kust võite eksimisehirmuta korjata maitsvaid seeni.

Ilusat kojujõudmist nädalavahetuse matkadelt!

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.