Kohtasin kitse: õnnetu sokk

Postitas Aasta Loom - K, 25.10.2017 - 09.00
Sisu

kits

Pildil olev sokk on fotograafi kenasti märganud ja ta ilme on tähelepanelik; ent mida teha siis, kui loom justkui ei näe ega kuule inimest, kes talle läheneb?

Foto: Tarmo Mikussaar

 

Ühel augustikuu päeval märkasin auto aknast keskpäraste kolmeharuliste sarvedega sokku. Seisis võsastuval heinamaal sammu kolmkümmend teest ega teinud lähenevat autot märkamagi. See oli kummaline. Ta oleks pidanud ju teadma, et on jahiaeg ja ikka leidub urbanisseerunud jahimehi, kes ei pea autoaknast küttimist ebaeetiliseks. Peatusin, väljusin autost ja püüdsin kabrapullile selgeks teha, et selline kangelaslik käitumine on arutu ja viib varem või hiljem hukule. Pealegi pole lähikonnas näha ühtegi kitse, kes võiks sellist julgustükki imetleda. Minu õpetussõnad jäid tähelepanuta. Hakkas kohale jõudma, et selle loomaga on midagi valesti. Lähenesin juttu ajades aeglaselt. Mind ei nähtud ega kuuldud. Kurt ja pime? Mine tea. Põrutasin jalaga vastu maad. Sokku läbis võpatus ja ta pööras pead siia-sinna. Tajus vibratsiooni? Võib-olla. Meie vahemaa võis olla kümmekond meetrit või vähem. Liikusin poolkaares pealetuule külge. Mingeid nähtavaid vigastusi ega kõhnumist silma ei torganud. Karv samuti korralik. Loom niisutas keelega ninapeeglit, ehmus ja põgenes. Lõhna ilmselt tajus. Jooks ei koosnenud kiiretest hüpetest, pigem ettevaatlikust traavist. Samas õnnestus tal vältida üksikuid puid ja põõsaid. Ka eesolevast kraavist tundus teadlik olevat. Muutis seal tublisti kurssi ja oli varsti minu juures tagasi. Jätsin soku rahule ja sõitsin edasi. 
Mõne päeva pärast kohtasin teda samas piirkonnas uuesti. Vahtis jälle mõtliku näoga kaugusesse. Seekord soovisin kabrapullile peatset kohtumist ilvesega ega läinud teda tüütama. Ilmselt oligi tegemist pimeda ja kurdi loomaga. 
Reegel on selline, et kummaliselt käituvatest ja inimest mitte pelgavatest metsaasukatest tuleb kaugemale hoida. 
 

Vahur Sepp