VIDEO: Kes toimetab tihase pesapakus?

Postitas Looduskalender - N, 16.11.2017 - 10.10
Autorid

Video salvestas Urmas Lett, www.eenet.ee

Fotod Arne Ader

Kaelushiir lehesajus

Kaelushiir lehesajus

Sisu

 

Kaelushiir          Apodemus flavicollis

 

Koduhiir          Mus musculus

 

Sügisel, külmemate ilmade saabudes hakkavad hiired endid hoonetesse poetama. Eestis elutsevatest viieteistkümnest hiireliigist ongi kaelus- ja koduhiir need peamised, kes inimestele meelehärmi valmistavad. Teised hiireliigid elutsevad enamalt jaolt metsades või põldudel.

Kaelushiirte tüüpilisteks elupaikadeks võib pidada lehtmetsi, puisniite, parke, aga elutsetakse ka asulates. Tihedat metsa ja lagedaid alasid väditakse. Urud ehitatakse pikad, keerulised ning mitme väljapääsuga. Nn kodupiirkond võib olla isegi mitme hektarine.

Talveks tungitakse lautadesse, tallidesse, suvilatesse ning asulate äärealadel ka elamutesse. Mesitarusid rüüstavad samuti peamiselt just kaelushiired, kes lisaks mee ja mesilaste hävitamisele häirivad mesilaspere talverahu ning pole haruldane, et selline rüüstatud pere võib olla kevadeks hukkunud. Maapinnal liigutakse pikkade hüpetega, puudel ja põõsastel ronitakse isegi mitme meetri kõrgusel. Öiseid tegutsejaid on keeruline märgata. Harva võime neid hämaruses tegutsemas kohata.

Kaelushiired on suured, kaaludes oma viiskümmend grammi, pruunikaskollase seljakarvaga, heleda kõhualuseda ning kollase kaelusega. Silma hakkavad suured kõrvad, heale ronijale kohaselt tugevad valkjad tagajalad ning pikk karvutu saba, mis on võrdne isendi keha pikkusega.

Looduses soetatakse endile kuni mitu kilo kaaluvaid talvevarusid. Kaelushiired peidavad tagavarasid ka lindude pesakastidesse: tammetõrusid, sarapuupähkleid… Loomsest toidust tarvitatakse peamiselt selgrootuid, kuid nad on võimelised murdma konni, sisalikke, linnupoegi, aga ka väiksemaid liigikaaslasi. Talveks elamutesse tunginud toituvad sellest, mida inimeste lähedusest leidub.

Erinevad hiireliigid koos eksisteerimist ei talu ja suurem ning tugevam, kaelushiir tõrjub koduhiired hoonest tavaliselt välja.

 

 

Eilne toimetaja tihase pesapakus

Suve veetsid koduhiired väljapool „kodu“ ehk inimelamut, aga hoonete läheduses - aedades, parkides, põldudel... Toitutakse taimede seemnetest, sügiseti võimalusel teraviljast, aasta ringi muidugi kõikvõimalikest mutukatest. Aprillist-oktoobrini kasutati eluasemeks ning pesitsemiseks lihtsaid suveurge. Elutsetakse klannidena - üks vana isane, paar emast ja noorloomad. Kogu kamp kaitseb oma territooriumi sissetungijate eest. Linnades elutsevadki põhiliselt vaid koduhiired.

Koduhiirte kasukas paistab ühtlaselt hallikarvaline, ainult veidi valkjama kurgualuse ning kõhualusega. Saba kehapikkusest kolmandiku võrra lühem. Võrdluses kaelushiirtega tükk maad vähemad ja kergemad.

Kummad „kurjamid“ meie elamisse on tunginud, kui nad ennast näole ei anna?

Koduhiirte tegutsemist haistame spetsiifilisest „hiirelehast“, segu uriin ja muskusnäärmete eritisest. Kaelushiired sellist haisu ei jäta.

Koduhiir närib ja rikub peaaegu kõike, millele lähedale pääseb, aga teeb seda just seal, kus asjad asetsevad. Kaelushiired püüavad oma saaki kusagile ladustada: kaerahelbeid või kruupe võime leida nagis rippuva jope taskust, kummikust, vahel sängist, padja alt…

Selle jutuga me muidugi hiiri ei tõrju, aga vähemasti võiksime teada, kes „sigadusi“ korraldavad.

 

Koduhiir

Koduhiir