Aialindude lisatoitmine: pesitsusedukuse mõjutaja

Postitas Looduskalender - R, 17.11.2017 - 11.11
Autorid

Linnuvaatleja uudis, www.linnuvaatleja.ee

Sisu

Et tutvustada lindude lisatoitmist käsitlevaid teadusuuringuid ja nende tulemusi, aga eelkõige toitmise võimalikke mõjusid värvulistele, ilmub Linnuvaatleja kodulehel neljaosaline ülevaatlik lühiartiklite sari. Seekordses osas on jutuks lisatoitmise mõju pesitsusedukusele.

Esimest osa loe siit: Aialindude lisatoitmine: taust ja olulisus.
Teist osa loe siit: Aialindude lisatoitmine: võimalikud mõjud.

Suur-kirjurähn ja rasvatihane

Suur-kirjurähn ja rasvatihane / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Lisatoitmisel on reeglina lokaalsed mõjud, mis ei pruugi mõjutada kogu populatsiooni, kuid mille mõju on seda laiem, mida suuremal alal lindudele lisatoitu pakutakse. Talvine lisatoitmine võib aidata ka viletsamatel isenditel talve üle elada ning tõsta oluliselt lindude ellujäämust (Boutin 1990). Uurimused on näidanud, et lisatoitu saanud linnud hakkavad järgneval pesitsushooajal varem munema, nende kurn ja pojad on suuremad ning pesitsusedukus kõrgem (Robb et al. 2008a, Davies & Deviche 2014, Ruffino et al. 2014). Kuigi lindude pesitsuse alguse määrab enamasti öö- ja päevapikkuse suhe, on oluline roll ka ressurssidel, mida emased munade moodustamiseks vajavad. Väikestel värvulistel on munade produtseerimine suurtest lindudest suhteliselt kulukam (Perrins 1970), mistõttu on munemisega alustada kergem, kui lind on heas konditsioonis ja küllusliku toiduga keskkonnas.

Kuid kas ei suurene n-ö kehvade geenide levimine, kui pesitsema asuvad linnud, kes lisatoitmiseta ei oleks talve üle elanud? Inglismaal tehtud uuringus võrreldi sinitihaseid, kes said talvel lisatoiduks puhast rasva, sinitihaseid, kellele pakuti E-vitamiinirikast rasva, ning sinitihaseid, kes toitusid loodusest kättesaadavast toidust. Selgus, et ainult rasva söönud sinitihaste pesitsemistulemused olid kevadel oluliselt halvemad – nende munarebud olid suhtelisest väiksemad E-vitamiinirikast rasva ja looduslikku toitu söönud lindudest (Plummer et al. 2013a). Ka kaalusid nende pojad vähem, olid väiksemad ja nende ellujäämus madalam (Plummer et al. 2013b), kuna just munarebu suurusest sõltub loote arenguks vajalike toitainete hulk. Lisatoitmise negatiivset mõju täheldati ka Hollandis läbi viidud teadusuuringu põhjal, millest selgus, et lisatoitu saanud sinitihased alustasid munemist märksa hiljem (Grieco et al. 2002).

Sarnase tulemuseni jõuti ka teises teadusuuringus, kus enne pesitsust toideti rasva- ja sinitihaseid loomarasva ning pähklimassi seguga (Harrison et al. 2010). Segu saanud tihased alustasid võrreldes looduslikku toitu söönud lindudega munemist küll varem ja nende haudeperiood oli lühem, kuid nende kurnad ning pesakonnad olid oluliselt väiksemad. Seega ei ole välistatud, et head teha tahtes – lisatoitu pakkudes – võime populatsiooni hoopis negatiivselt mõjutada.

Siiski on täheldatud ka lisatoitmise positiivset mõju. Näiteks suur-kirjurähni lisatoitmine Inglismaal veebruarist aprillini suurendas oluliselt nende sigimisedukust (Smith & Smith 2013). Rähnidele pakuti toidumassi, milles oli 11% valku, 29% rasva, 50% süsivesikuid. Põhja-Iirimaal on aga sinitihaste talvine lisatoitmine mõjunud positiivselt nii munemise algusele kui ka pesitsusedukusele (Robb et al. 2008b).

Kuigi viimastel aastatel on kasvanud tulemustes negatiivseid mõjusid kajastavate uuringute arv (vt eelnevaid viiteid), mis näitavad lisatoidust sõltuvate lindude puhul sigimisedukuse langust, võib üldistatult öelda, et lisatoitmise mõju lindude sigimisedukusele on pigem positiivne või puudub (Robb et al. 2008a, Ruffino et al. 2014). Oluline on meeles pidada, et lindudele pakutav lisatoit peaks olema kvaliteetne ning võimalikult mitmekülgne.

 

Marko Mägi, Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur, marko.magi/at/ut.ee

 

Viited:

· Boutin S 1990. Food supplementation experiments with terrestrial vertebrates: patterns, problems, and the future. Canadian Journal of Zoology 68: 203–220.

· Davies S, Deviche P 2014. At the crossroads of physiology and ecology: Food supply and the timing of avian reproduction. Hormones and Behaviour 66: 41–55.

· Grieco F, van Noordwijk AJ, Visser ME 2002 Evidence for the effect of learning on timing of reproduction in Blue tits. Science 296: 136–138.

· Harrison TJE, Smith JA, Martin GR, Chamberlain DE, Bearhop S, Robb GN, Reynolds SJ 2010. Does food supplementation really enhance productivity of breeding birds? Oecologia 164: 311–320.

· Perrins CM 1970. The timing of birds’ breeding seasons. Ibis 112: 242–255.

· Plummer KE, Bearhop S, Leech DI, Chamberlain DE, Blount JD 2013a. Fat provisioning in winter impairs egg production during the following spring: a landscape-scale study of blue tits. Animal Ecology 82: 673–682.

· Plummer KE, Bearhop S, Leech DI, Chamberlain DE, Blount JD 2013b. Winter food provisioning reduces future breeding performance in a wild bird. Scientific Reports 3: 2002. doi:10.1038/srep02002

· Robb GN, McDonald RA, Chamberlain DE, Bearhop S 2008a. Food for thought: supplementary feeding as a driver of ecological change in avian populations. Front Ecol Environ 6: 476–484, doi:10.1890/060152

· Robb GN, McDonald RA, Chamberlain DE, Reynolds SJ, Harrison TJE, Bearhop S 2008b. Winter feeding of birds increases productivity in the subsequent breeding season. Biology Letters 4: 220–223. DOI: 10.1098/rsbl.2007.0622

· Ruffino L, Salo P, Koivisto E, Banks PB, Korpimäki E 2014. Reproductive responses of birds to experimental food supplementation: a meta-analysis. Front. Zool. 11:80 doi: 10.1186/s12983-014-0080-y.

· Smith KW, Smith L 2013. The effect of supplementary feeding in early spring on the breeding performance of the Great Spotted Woodpecker Dendrocopos major. Bird Study 60: 169–175, DOI: 10.1080/00063657.2013.776004

Sildid