Teadmised maailma linnuliikide pesitsusbioloogiast on lünklikud

Postitas Looduskalender - T, 21.11.2017 - 12.12
Autorid

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Sisu

Paljude linnuliikide kohta on üsna hästi teada ökoloogia ja pesitsusbioloogia parameetrid nagu kurnasuurus, haudevältus, poegade pesasolemise aeg. Kui need nimetatud elukäigutunnused, mis määravad enamasti ka isendi edasise elu, on hästi teada, on reeglina teada samuti selle liigi ökoloogia laiemalt.

Hiljutises kirjanduspõhises uuringus, mille eesmärgiks oli kaardistada lüngad meie praegustes teadmistes, hinnata puudulike teadmiste mõju lindude elukäikude evolutsiooni kujunemisse ning määrata tulevaste uuringute prioriteedid, koguti informatsiooni kõigi eelnimetatud tunnuste kohta. Allikatena kasutati mahukat teatmeteost „Handbook of the birds of World“ ning andmebaase Web of Science ja Google Scholar.

Saadud informatsiooni alusel jaotati liigid hästi, kesiselt ja halvasti uurituteks, millest esimese kategooria puhul leiti teavet kõigi kolme tunnuse kohta, kesiselt uuritutel oli teada neist üks või kaks, halvasti uuritutel ei olnud kirjeldatud ei kurnasuurust, haudevältust ega poegade pesasolemise perioodi. Informatsiooni kogunes 9952 liigi kohta.

Vaid 5,7 % Kesk- ja Lõuna-Ameerikas elutsevate läiklindude pesitsusökoloogia on hästi teada. Punasaba-läiklind, Galbula ruficauda

Vaid 5,7 % Kesk- ja Lõuna-Ameerikas elutsevate läiklindude pesitsusökoloogia on hästi teada. Punasaba-läiklind, Galbula ruficauda. / Foto: Francesco Veronesi, Wikimedia Commons

Kirjandusest leitu põhjal selgus, et hästi on teada vaid 30% liikide pesitsusbioloogia, 40% kohta on teadmised kesised ja 30% kohta pole meil hetkel mingit informatsiooni. Seejuures on teadmised värvulistest (Passeriformes) kesisemad kui mittevärvulistest ning seda ilmselt seetõttu, et üle poole linnuliikidest kuuluvad just värvuliste seltsi.

Uurituse geograafiline kaart näitab, et kuigi poolkerade linnuliikide arv on peaaegu võrdne on põhjapoolkeral linnustik oluliselt paremini uuritud kui lõunapool. Lokaalset liigirikkust arvesse võttes on troopikaga võrreldes paremini uuritud parasvöötme linnustik. Sealjuures on uurituse pingerea tipus parasvöötme merelinnud, neile järgnevad parasvöötme metsa ja rohumaade ning märgalade linnud. Kõige halvemad on saadud andmete põhjal meie teadmised Amazonase, Kagu-Aasia, ekvatoriaalse Aafrika, Madagaskari, Ida-Himaalaja ja Andide linnustiku pesitsusbioloogiast. Uuringust selgub ka, et kuigi 62,9% maailma linnuliikidest elab metsades, on metsalinnud rohumaade, merede ja märgalade linnustikust halvemini uuritud.

Uurituse geograafiliste erinevuste põhjused on ilmselt ajaloos – näiteks Euroopas ja Põhja-Ameerikas on linnustiku uurimise traditsioonid pikemad kui eelpool nimetatud vähem uuritud linnustikuga aladel. Teiseks on uurimata alade metsad ja teised lindude elupaigad raskesti ligipääsetavad, mis muudab andmete kogumise keeruliseks. Kolmanda põhjusena näevad uuringu autorid klassikalistest välitöödest huvitatud noorteadlaste hulga olulist vähenemist – 21. sajandi ornitoloogia liigub üha enam molekulaarbioloogia ja looduskaitse suunas, kuna neis valdkondades on teadusmaailmas läbilöömiseks vajalik tase võimalik saavutada märksa lühema ajaga.

Xiao H, Hu Y, Lang Z, Fang B, Guo W, Zhang Q, Pan X, Lu X (2017). How much do we know about the breeding biology of bird species in the world? Journal of Avian Biology 48: 513–518. doi:10.1111/jav.00934

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee

Sildid