Jää jumalaga, maasikamoos!

Postitas Looduskalender - P, 26.11.2017 - 10.10
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Image
Sisu

Aedmaasika kompott“, Tartu Konservitehas 1960

 

Kui mind kolmapäeval Eesti Rahva Muuseumisse metsamarjapäevale jõhvikast rääkima kutsuti, ei osanud ma ette aimata, missuguse tõdemuseni ma teisi ettekandjaid kuulates jõuan.

Nimelt selleni, et Eesti 100 aastane moosiajalugu on pöördumatult läbi.

Kes meist ei mäletaks lapsepõlvest neid mõnusaid hetki, kui kogu köök oli maasikamoosilõhna täis ja ema riisus lusikaga moosi pealt roosat moosivahtu. Mida siis lastel oli luba piiramatult süüa. See oli magus, pehme ja jumalikult lõhnav. Enamasti jäi miskit sellest vahust ka taldriku peale alles ja seda päev hiljem süües oli see muutunud nagu venivaks maasikaiiriseks. Igatahes ütles luuleridagi tollest ajast: “Millest on tehtud kõik väikesed tüdrukud? Suhkrust ja jahust ja maasikavahust...”

Ja seda, kui vahel oli ülikooliajal kõht nõrkemiseni tühi ja siis kraamisid ühikast voodi alt ema tehtud moosipurgi ja limpsisid selle korraga tilgatuks. Aga milline mõnus moosinägu siis peeglist vastu vaatas!

Korra olen isegi kõrbes janus olnud ja ainuke veekogus on olnud kaasavõetud kolmes liitris moosis.

Moos on olnud meie põlvkonna lahutamatu kaaslane. Keegi perest on olnud marjade korjaja, puhastaja ja moosiks keetja. Ja igas peres oli talvemoosi vähemalt sadakond liitrit. Suhkrutrahvigi saime ju osaliselt oma moosilembuse tõttu.

Tõsi, moosikeetmise juured pole Eestis väga sügaval. Ja algas see sel ajal, kui talupered said endale suhkrut lubada.

Kodumaa marjad : Täielik õpetus Kodumaal kaswawaid marjasid ja puuwiljasid kaswatada, sisse korjata, müügile wiia ja alal hoida, neist weini, likööri, limonaadi, moosi, sahwti, marjasülti, siirupit, marmelaadi, kompoti, salatid, suppi, ...

Kodumaa marjad

Igatahes ilmus 20. sajandi alguses esimene põhjalikum moosiraamat Jaan Spuhl-Rotalia “Kodumaa marjad” alapealkirjaga “Täielik õpetus kodumaal siginevaid aia-ja metsamarju ja puuviljasi kasvatada, sissekorjata, müügile viia ja alalhoida, neist veini, likööri, limonaadi, moosi, sahvti, marjasülti, siirupit, marmelaadi, kompoti, salatit, suppi, kookisi, teed, kahvi, äädikat jne valmistada, nende tervisekasulikust ja tervisekahjulist omadusi tunda ning neid arstliselt tarvitada”.

Peab ütlema, et teist nii põhjalikku raamatut ma ei teagi. Sellest alates tekkis maanaiste hulka retseptide vahetamise ja sissekeetmise ühendusi ning kursusi. Küllap just moosid aitasid meil ka raske sõjaaja ja sellele järgnenu üle elada. Mu kaasa Mikk Sarv räägib ikka oma tädist Mannist, kes difteeriasse haigestudes külapealt vanad moosipõhjad kokku korjas ja neist tehtud jooki tarbides tervenes.

Hoidised

Hilda Ottensoni eestiaegsete raamatute retseptid jõudsid veel sügavasse nõukogude aega ja tema 1983. aastal ilmunud raamatu “Hoidised” järgi olen minagi moosi keetnud. Tõsi minu omale perele keedetud mooside aeg jäi üürikeseks. Millalgi 1990ndate alguses tulid esimesed sügavkülma riiulid ja siis läks juba käiku Epp Eelmaa 1985. aastal ilmunud, tollal natuke utoopiline raamat “Toiduainete külmutamine”. Ja kahetuhandendast aastast olen kindlalt marjade külmutamise usku, siiski, külmutatud maasikamoosile olen vahel sisse seganud suhkrut ja vaarikamoosile mett. Sest mannapuder käib maasikamoosiga ja pannkoogid vaarikamoosiga. See peab lihtsalt olema.

Tõsi, ühel aastal kahanes mu marjade külmutamise usk olematuks, siis, kui juulilõpu torm meie elektriliini tiiki heitis ja elektrimehed ei olnud jõudnud veel teiseks õhtuks. Õnneks päästis tookord meid roosast ülessulanud massist vallavolikogu esimees Toivo Kivi, kes kogu meie sügavkülma sisule oma majas varjupaika pakkus.

Aga hullem, kui elektrikao hirm, on moosid tõrjunud suhkrute toime mõistmine. Ja seda, et maasikamoos vahel isegi pooles ulatuses suhkrust koosnes, teab igaüks. Kui oma sõpradelt küsisin, kui palju nad veel praegu moose teevad, siis vaid üksikutel oli seda nüüd üle kümne liitri. Ja enamusel pole see mitte laiskus, vaid ikkagi suhkrupõlgus.

Sest “Suhkur on suhkur!” ütleb arst Riina Raudsik. Ta lisab: “Ega ilma ei saa, aga liialdamine on põhiline põhjus põletike tekkele, sest ta muudab keha keskkonna tasakaalu ja immuunsüsteem ründab, tekitades põletiku. Bakteritel pole siin rohkem tähtsust, kui nad asuvad põletiku likvideerimise eesmärgil lima vedeldama ja aitavad elu hinnaga likvideerida olukorda, viies koed jälle tasakaalu.” Aga Riina Raudsikki nendib, et paar lusikat moosi pudru peale ei tee hullu midagi, aga pooleliitrine purk on juba kurjasti.

Nii et tegelikult võiks igas peres igast liigist metsamarjadest rafineerimata suhkruga umbes 10 liitrit, pisikestes purkides, moosi keeta küll.

Või on siis ka teine tee.

Mäletan, kuidas sattusime kümme aastat tagasi Hiinas Hangshou linna. Selline suurtest euroopa ja ameerika turistide hulgast veel üsna rikkumata 8 miljoni elanikuga linna.

Õhtul küsis meie väike tütar Aotäht Hiinamaa kommi, mille peale Mikk alla hotelli poodi läks ja tuli sealt läikivate paberitega kommidega. Õnneks otsustas ta enne ise proovida, mida lapsele anname. Ja kui paber ümbert ära ja “komm” suhu oli läinud, läks Miku nägu üllatusest krimpsu. Jumal tänatud, et esimene proovija ei olnud Aotäht – hiljem tuvastasime, et tegemist oli ingveriga vürtsitatud kuivatatud liha kildudega, mis mässitud eurooplastele tuttavatesse läikivatesse kommipaberitesse.

Kui arvate nüüd, et see oli juhus, siis nii see ei olnud. Hiljem käisime paljudes poodides, aga ikka pakuti seal maiustuste letis kuivatatud liha, kala ja marju või puuvilju. Kõik kommipaberi mundris. Vaid ühest päris suurest kaubamajast õnnestus meil lõpuks saada ka üks lollipops, aga see oli Euroopa päritolu. Tuleb tõdeda, et ma pidin ka päris palju enne seletama, kui mul õnnestus restoranis ka puistesoola saada. Aga inimesed on seal tõesti kenad ja saledad.

Võib olla olekski Eesti uus kaubamärk - TV pakina ja kenasti läikpaberitesse mässitud kuivatatud metsamarjad? Vähemalt seni kuni kaob suhkrusõltuvus ja teleka ees näksimine.

Aedmaasika krõpsud

„Aedmaasika krõpsud“ Taarapõllu talu