Pöialpoiss      Regulus regulus

Vastu tõelist talve liiguvad pöialpoisid ringi oksametsades: kuusikutes või kuuse enamusega segametsades, männikutes ning ranniku kadastikes.

Meie paigalindudele on saabunud veidi lisa nii põhjast, kui idast. Kuid tillukesi öörändureid ongi keeruline märgata.

Päevasel ajal toimetavad ümara kehaga linnud sõbralikult väikestes salkades, kus vahel mõnikümmend isendit. Pakaseöödel koonduvad pöialpoisid soojuse säilitamiseks nn „linnupuntrasse“. 

Suurem osa lühikesest päevast kulub toiduotsingutele. Aasta ringi putuktoiduliste elu pole talvisel ajal hõlpus. Ämblikulaadseid, väikseid putukaid, nende vastseid või mune otsitakse puuokaste vahelt, hooghännalisi ning lesti puukoore pragudest või veel lumevabale maapinnale pudenenud metsaprahist, aga ka kive katvast samblast. Mis pärata, aga talvise toidu hulka peavad pöialpoisid arvestama ka okaspuude seemneid.

Euroopa pisemate lindude pikkus jääb alla kümne sentimeetri, kaalu vaid viis grammi. Pöialpoiste seljasulestik on oliiviroheline, kõht helehall, kollaka varjundiga, saba lühike. Tiibadel kaks kitsast valkjat vööti, mis kõik videos kenasti näha.

Silmatorkavima tunnusena märkame lindude pealael mustaga ääristatud „kuldset“ pikitriipu, mis emaslindudel tundub veidi kollakam (kui annab mitut isendit korraga vaadelda). Isaslindude kuldses triibus leidub isegi leekpunaseid sulekesi ning seetõttu näibki peatriip veidi tumedam. Nööpnõelapea sarnaste tumepruunide silmade ümbrus on helehall, pisike nokk mustjaspruun, jalad pruunid.

Sageli riputakse okstel pea alaspidi sarnaselt tihastele või harrastatakse lühiajalist paigallendu, sarnaselt koolibrile – kogu maailma kõige väiksemale linnule.

Varatalvine arvukus võib küündida isegi kuni miljoni isendini – nii ongi pöialpoisid hetkel meie metsades arvukaimad linnuesindajad. Pehme talvega pole neil häda miskit, kuid pikka aega kestvate talvepakaste korral võib neid arvukalt hukka saada.

Pöialpoiste viimase nädala vaatlused: LINK 

Pöialpoiss