Hundimaastikud

Postitas Aasta Loom - P, 22.04.2018 - 22.41
Sisu

Valdur Mikita

Ilmselt pole läänemeresoome aladel ühtegi teist looma, kes oleks mõjutanud loodusmaastike kujunemist, aga ka inimeste keelt ja kultuuri rohkem kui hunt. Hunt on olnud meie raba- ja metsamaastike valitsejaks sadu ja tuhandeid aastaid, samavõrra oluliseks on ta tõusnud ka meie esivanemate keele- ja meeleruumis. Osava kütina on hunt kontrolli all hoidnud suurte rohusööjate arvukust ja kujundanud seeläbi kaudselt ka soome-ugri maastike metsarohket välisilmet.

Hundi kui rahvuslooma valimise argumendiks kerkib tõsiasi, et siiani ei ole eesti rahvusmärkide hulka arvatud ühtegi metsaga seotud liiki. Suitsupääsuke ja rukkilill seostuvad eeskätt põllundusliku talupojakultuuriga, rahvuskala räim ja rahvuskiviks valitud paekivi merega ning meie rahvuseepos “Kalevipoeg” pole samuti just küttide-korilaste metsaeepos, kuigi animistlike uskumuste jälgi võib sealt leida üllatavalt rohkesti. Nii oleks hundi rolliks rahvusliku sümbolina teatava tasakaalu loomine põllu- ja metsaelu vahel, mis on kujundanud eesti kultuuri olemusliku palge pikkade sajandite vältel.

Hunt on eelkõige metsiku ja puutumatu looduse sümbol. Meie rabasid ja üksikuid säilinud suuremaid metsamassiive on tabavalt nimetatud ka hundimaastikeks. Eesti asub geograafiliselt Euraasia mandri metsarohkema ja vähemasustatud põhjaosa lõunaserval, meist põhja- ja ida poole jäävad suured puutumatu looduse alad, lõuna poole aga rohkem tsiviliseeritud ja inimese poolt tugevasti ümber kujundatud maastikud. Kesk- ja Lõuna-Euroopas on hunt ohustatud liik, tundes end seal hästi vaid mägisematel ja inimeste poolt hõredasti asustatud aladel.

Tõenäoliselt on hundid Eestis kogu aeg elanud, puuduvad andmed, et nende asurkond oleks vahepeal mingil põhjusel katkenud. Nõnda asustavad meie soid ja metsi pärismaised suurekasvulised “soome-ugri hundid” (põhja pool elavad isendid on suuremad), kuigi sellist alamliiki tegelikkuses muidugi ei eksisteeri. On arvatud, et näiteks Siberi suurtelt metsaaladelt meile rännanud hundid siin kauaks püsima ei jää. Taigahundid pole harjunud tiheda inimasustusega ja langevad hõlpsamini jahimeeste saagiks kui nende kohalikud suguvennad. Eesti elukorraldus nõuab nii inimese kui hundi vaatevinklist head teineteisetundmist: sajandite vältel on meil inimene kohanenud hundiga ja hunt inimesega.

Pärimuses eriline koht

Kultuuri vaatevinklist on hunt metsaelajas, kelle kohta on rahvasuu kõige enam loonud legende, õpetussõnu, endeid ja lugusid. Nii rohkearvulist pärimust ei ole siinmail tekkinud mitte ühegi teise liigi kohta ei looma- ega taimeriigis. Näib, et hunt on kogu soome-ugri orgaanilisest elusainest kõige müstilisem ja lobisemishimulisem natuur. Tõenäoliselt on paljud eestlased oma elu jooksul kokku puutunud ka isikliku hundipärimusega. Ka minu emapoolsesse perepärimusse kuulub rahvasuus levinud pajatus vaarema jälitanud hundist, kelle eest pakkupääsemiseks oli vaja üksteise järel maha visata nii ninarätt, müts kui labakindad. Lisaks mäletas veel vanaisa metsas üht paika, kus tema mäletamist mööda olevat kunagi asunud maa sisse kaevatud muistne hundipüünis. Seda ta küll ise oma silmaga ei näinud, aga säärasest jahipidamisviisist olevat talle pajatanud omakorda tema vanaisa. Nii pärandati hundijutte mööda suguvõsaliini nagu kallist reliikviat, tekitades paratamatul mulje, et perekond, kus puudub isiklik hundipärimus, on kuidagi olemuslikult ebatäiuslik või mütoloogiliselt vaesunud.

Vanem ja rikkalikum osa eesti hundipärimusest on seotud peamiselt karjakasvatuse ja kaitsemaagiaga. Lisaks ussisõnadele teadsid meie esivanemad ka karu- ja hundisõnu. Folklorist Oskar Loorits on oma metsapärimuse kogumikus “Endis-Eesti elu-olu II. Lugemispalu metsaelust ja jahindusest” ära toonud ühe hundisõnade loitsu, mis õnnestus üles tähendada koguni veel Eesti Vabariigi algusaegadel, täpsemalt 1924. aastal Tartumaal Puhja kihelkonnas Saare külas:

Tohuju susi!
Söö soost sammelida
Mädajärvest mätta’ida
Noori tamme võsusida
Ärä otsi minu hobest
Ärä vahi minu varssa
Ärä levva minu lehma
Ärä putu minu pulli
Ärä taha minu talle
Ärä sihi minu siga
Ärä kisu minu kitse!
Oh Jeesus Krist! Tuu üits vaskne kepp
ja suska soe silma pääst vällä!

 

Hundiodad

Mõeldes hundist kui rahvusloomast ei tohiks teha seda viga, et püüaksime endale meelepärasel moel pisendada hundi ja inimese koosolu negatiivset külge ning keskenduda üksnes positiivsele. Nii läheks paratamatult kaotsi suur tükk vanemast kultuurist. Loodetavasti seda siiski ei juhtu, sest hunt on ettenägelikult kaaperdanud suisa tükikese Eesti Rahva Muuseumist – hundiodade tarvis on seal olemas lausa eraldi vitriin.

19. sajandi alguses anti nii Eesti- kui Liivimaa talupoegadele käsk osa võtta huntide sunduslikust ajujahist. Paljud omaaegsed relvad leidsid seetõttu uue kasutuse hundiodadena, sel põhjusel on omaaegsed sõjariistad leidnud tee ka Eesti Rahva Muuseumisse. Klaperjahiga püüti hunte võrkudesse ajada, kus nad hundiodadega surmati. Kuigi talurahva lehmad-lambad kannatasid huntide käes sageli palju enam kui mõisa kari, ei käinud mehed siiski kuigi meelsasti ajujahil. Selle oletatavaks põhjuseks olid toonased maarahva uskumused, et hundile tuleb jätta hundi jagu ja metsahallile põhjuseta kurja tegemine toob karjale pigem kahju kui kasu. Maagiline sõna usuti hundi puhul olevat palju mõjusam mõjutusvahend kui jaht. Eks seegi näitab suurt aukartust hundi vastu ja maagilist taotlust otsida tasakaalu inimeste ja hundi-ilma vahel, mis jätaks mõlemale tegutsemisruumi.

Nii kuulub hundihirm loomuliku osana läänemeresoome kultuuri ja seda pole põhjust meie hingest välja rookida. Midagi sellest iidsest tunnetuslaadist on võib-olla säilinud tänapäevani. Jäin selle üle mõtlema eelmisel suvel pärast üht minu elatanud ema pajatatud lugu. Lapselapsed toodi suvel mõneks ajaks maale vanaema juurde ja kippusid vahel ülemeelikuks minema. Sel puhul tuli vanaemale appi vana järeleproovitud pärimuslik manitsus, mis kõlas üpris otsekoheselt: “Kui te kohe vanaema sõna ei kuula, tuleb sauna tagant rebane ja viib teid ära metsa”. Seltskonnas tekkis elav arutelu, kas tegemist on tänapäeva kontekstis aktsepteeritud pedagoogilise võttega või mitte. Pärast põhjalikku poolt- ja vastuargumentide kaalumist jõuti üksmeelele, et suurkiskjatega (karu ja hunt) hirmutamine oleks olnud lapsele ebaproportsionaalselt suur karistus, väikekiskjatega manipuleerimine (välja arvatud kährik) on aga igati asjakohane ja traditsiooniliselt läbiproovitud võte, millega enamik kohalviibijaid ka pikemata nõustus.

 

Lingivistiline vägi

Püüdes hinnata hundi mõju keelele tuleb tunnustada tema suisa uskumatuna näivat lingvistilist väge. Vanemas keelepõhjas säilinud usk maagilise sõna jõusse on kaunikesti rikastanud meie keelt. Keeld metsaelajat tema pärisnimega kutsuda vallandas hundi puhul tõelise keeleloome. Lisaks laialt tuntud sõsarnimedele nagu kriimsilm, võsavillem, hallivatimees, metsatöll või Püha Jüri kutsikad tunneb eesti rahvapärimus veel sadu paralleelnimetusi. Põnev on teada, et sellised sõnad nagu üksluine, irvhammas, lorilõug, metsavend ja metsavaht on kunagi olnud hoopiski hundi sünonüümideks.

Folkloristid on arvanud, et kui kõik murdesõnad kokku arvata, võiks hundi kohta käivate eufemismide arv eesti keeles küündida viiesaja ligi. Olgu neist siinkohal ära toodud napp kümnendik: metsaline, hallkuub, hallkuuk, hallsaks, pajutaat, pajuvasikas, hudi, kaputjalg, kasuka-andrus, kriim, kõrvekutsikas, kõvasikõrv, lambaisand, metsahall, metsakoer, metsakoll, metsakonn, metsalind, metsasaks, metsasikk, sorusaba, metsaviha, metsavilu, sutsu, torunina, vagatalleke, vanahall, vanahull, vanajulge, põõsatagune, vanatöll, vesisilm, vanatölkam, hallsaks, kasukakäis, lambavaras, metsakoer, mustsuu, nahknina, õgilõug, oruoinas, sauenina ja soosolgutaja.

Hunt on olnud ristiemaks ka mitmetele taime- ja loomaliikidele, näiteks hundinui, hunditubakas, hundihammas, hundipaju, hundiuba, mesilashunt, sipelgahunt, kärbsehunt, röövikuhunt ja merihunt.

 

Vanasõnadest sisaldavad hunditarkust järgmised mõtteterad:

  • Sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole
  • Hundil on ühe mehe jõud ja üheksa mehe aru
  • Julge hundi rind on rasvane
  • Mis hundi suus, see hundi kõhus
  • Ära usu hundi juttu
  • Ega hunt pelga, kui lammas peeretab
  • Karust võib saada mängimees, hundist mitte iialgi

 

Kõnekeelt rikastavad järgmised kõnekäänud:

  • Nagu hunt lambanahas
  • Elab nagu üksik hunt
  • Külm kui hundilaut
  • Kadus kui hundi kurku
  • Ei karda hunti ega tonti
  • Hundid söönud, lambad terved
  • Susi teda söögu!

Teada-tuntud hundilist päritolu on veel niisugused piltlikud väljendid nagu hundiseadus, hundiisu, hundipass, hundijutt ja hundiratas.

 

Susi kohanimena

Hundi vanem nimetus läänemeresoome keeltes on susi. Hunt on hilisem alamsaksa laen, mis ajapikku vanema tüve välja tõrjus. Eestis on säilinud vanu kohanimesid, mis nähtavasti viitavad kunagisele hundirohkusele: Soeküla, Soesaare, Soela, Soelaane, Soena (Soenõna). Praegu on hunte Eestis paarisaja ringis, kuid veel paari sajandi eest võis neid siinmail olla kümme korda rohkem. Lisaks on Soe levinud kõrtsinimi, iseäranis Lõuna-Eestis. Kõrtsmike võrdlemine sutega ja kõrtsiskäimise kõrvutamine huntide kätte jäämisega on saanud mitmete kõrtsinimede vaderiks. Samasse mõistuloogikasse kuuluvad ka sellised viina sõsarnimetused nagu hundituline ja hundijalavesi.

Ja viimaks õpetab susi meile isegi eesti keel grammatikat. Kõik koolitunnis püüdlikult eesti keelt õppinud inimesed on pidanud üha uuesti ja uuesti endamisi kordama susi-soe-sutt. Ega hunt Johannes Aavikule suurt alla jää, ta on meie suur keeleteoreetik ja emakeeleõpetaja.

 

Inimene valis hundi juba 40 000 a tagasi

Kõike ülaltoodut arvesse võttes on meie hundilugu tõepoolest sügavalt rahvuslik, samal ajal on hundis kahtlemata midagi ka igiürgset, ajatut ja rahvusülest. Andrus Saareste mõistelisest sõnaraamatust võib leida ühe huvitava peitnimetuse hundi kohta – ajatagune. Küllap see tähendab “aiatagune”, ent sõna ajatagune kõlab siinses kontekstis vaimukalt ja akuraatselt. Hunt on loom, kes oli olemas enne meie aega. Ka Eestisse tuli hunt ammu enne esimeste kalurküttide saabumist, kuid sellega hundi lugu veel kaugeltki ei piirdu. Hunt on loom, kes on ilmselt kõige rohkem arendanud inimkultuuri ja mine tea, võib-olla poleks ilma hundita seda tänapäevasel kujul üldse tekkinudki.  Vähemasti metsavööndi asukate jaoks on hunt olnud võrratu kaaslane.

Hunti iseloomustab erakordne sotsiaalne intelligentsus, mis lubas inimestel hundi kodustada juba varases paleoliitikumis 40 000 aasta eest. Inimese ja koera kiindumus on sügav ja vastastikune, need on kahe erineva liigi sõprussuhted, imekspandav sotsiaalne sümbioos, millele on raske võrdväärset leida kogu loomariigis. Tänu hundile (ehk siis koerale) levis kogu metsavööndi kultuur, sest edasi mindi ikka mööda loomade jälgi ja koos sellega levitati ka oma kultuuri. Ilma koerteta ei oleks nähtavasti soome-ugri hõimud saanud levida nii laiadele aladele üle kogu Euraasia põhjaosa. Varased inimesed kasutasid koeri nii jahi- kui veoloomana, võimalik, et söödi ka koeraliha. Ka Eesti kõige vanemast Pulli asulast on leitud koeraluid, mis viitab sellele, et Eesti esimesed asukad tulid siia üpris kindlasti juba koos koertega. Ka vanemasse keelekihistusse kuuluv sõna penikoorem (tsirka 7.5 km) viitab sellele, et teekonna pikkust mõõdeti ammustel kütikultuuri aegadel selle järgi, kui kaugele suutis veokoer selga kinnitatud koormat tassida või järgi vedada.

Evolutsioonilisest vaatepunktist on koer hundi alamliik ehk siis üks ja sama liik, kes teinekord omavahel ka järglasi annavad. Ülekantud tähenduses on hundi ja koera vahekord midagi samalaadset nagu Vanapagana ja Kalevipoja vahekord meie eeposes. On teada, et “Kalevipoja” kõige vanem kihistus pärineb Vanapagana lugudest. Kreutzwald tõmbas lihtsalt ühele intelligentsemat sorti vanapaganale puhta särgi selga ja vajutas murumütsi pähe ning kuulutas ta eesti rahva pühakuks. Eepost põhjalikumalt uurides saab aga õige pea selgeks, et ega riie meest ei riku ja Kalevipoja sügavalt vanapaganlik loomus tungib ikka ja jälle esile. Kui seda mõtet veelgi edasi arendada, võiks ka eestlase enda loomust pidada koerhundile lähedaseks: ühelt poolt oleme justkui koduigatsuse maailmameistrid (koer), teisest küljest kisub miski ikka metsa poole (hunt).

Siinkohal võiks meenutada üht terava sulega kirjutatud raamatut, nimelt “Loomingu Raamatukogus” mõned aastad tagasi ilmunud prantsuse kirjaniku Richard Millet’ reisikirja “Märkmeid Eestist”. Eesti tuttavad maalisid kirjanikule oma kodumaast ühe korraliku prantslase silmis sedavõrd metsiku ja inimtühja pildi, mis viis sundmõtteni, et kui ta ükskord Eestisse jõudes Tallinnast välja sõidab ja bussist maha astub, kuuleb ta kohe huntide ulgumist. Eestist sai tema nägemustes muinasjutuline ürgmaa, metsikute huntide epitsenter.

Igatahes on tõsiasi, et hunt lükkab varem või hiljem mõtte veerema, olgu sa siis eestlane või prantslane. Me kõik arvame – või vähemasti oleme kusagilt lugenud – et lapsed ei taha enam sugugi lugeda. Viimases hädas on appi tulnud inimese sõber koer. Neljajalgsed sõbrad on tänulikud kuulajad ja koera, kellele midagi ette loetakse, võib definitsiooni järgi kutsuda lugemiskoeraks. Millet’st inspireerituna tekkis mõte, et meie hajaasustust ja hundirohkust arvesse võttes võiks Eestis lugemiskoerte kõrval haridussüsteemi integreerida ka mõned lugemishundid. Maalapsed, kes armastavad vahel trepil istudes pimedusse lugeda, kasutavad teatud mõttes lugemishunte – nii oleks meie rahvusloomale leitud veel üks väärikas roll.

 

Auuuu ja EU – hunt kui rahvusloom Euroopa kontekstis

Eestis on rõõmustavalt palju inimesi, kes tunnevad väga hästi huntide eluviisi, olgu nendeks siis hundiuurijad, jahimehed või loodusfotograafid. Meie rahvusloom võiks ka tulevikus tunda tarkade inimeste väärilist tuge.

Eesti on kolmas Euroopa Liidu ja viies Euroopa riik, kes on valinud oma rahvusloomaks hundi. Sellega on hunt lõvi järel populaarsuselt teine rahvusloom Euroopas, lõvile kui paljude “vanade” riikide vapiloomale ta siiski veel vastu ei saa. Lisaks Eestile on hundi oma rahvusloomaks valinud ka Itaalia, Portugal, Türgi ja Serbia. Põhja- ja Kesk-Euroopa riikides pole hunti siiani rahvusloomaks pakutud. Serbias, Türgis ja Itaalias on säilinud hundi kohta totemistlikke legende, mis kõnelevad hundist kui rahvaste mütoloogilisest esivanemast. Rooma linna rajajate Romuluse ja Remuse üleskasvatamise lugu emahundi poolt on neist kahtlemata kõige tuntum. Portugalis on rahvusloomaks valitud ibeeria hunt (hundi alamliik), kes on kujunenud rahvuslikuks puutumatu looduse sümboliks.

Lõpetuseks peaks jutuks võtma veel ühe asja, millest eesti rahvuslooma valimise puhul ei saa kuidagi ümber vaadata. Ilmselt on palju inimesi, kes nõustuvad, et hunt on igati väärikas valik, ent kuhu jääb siil?

Tõepoolest, miks mitte siil? Kui umbes pool eesti rahvast on siili- ja pool hundiusku, siis tekib õigustatud küsimus, miks siililt valimisõigus ära võeti? On selge, et siili populaarsus võiks hundile kergesti hundipassi anda või siis teha talle suure karuteene. Seda manöövrit on eesti rahvuslooma valimise lugu katsunud vältida. Paljudel on veel arvatavasti meeles eesti rahvuskala valimise episood. Rahvaküsitluse tulemusena valis rahvas eesti rahvuskalaks haugi. Siis aga ilmus välja grupp seltsimehi, kes omakeskis pikalt nõu pidasid ja viimaks teada andsid, et eesti natsionaalkala on räim. Haug on ka tore kala, aga see oli paraku vale vastus!

Ütleme siis nii, et siil ei ole lihtsalt saanud veel valimisealiseks. Peale selle on siil eeposes niikuinii positiivne kangelane, hunt aga oma isiksuseomaduste tõttu pigem sotsiaalselt tõrjutu. Mina pakuksin välja saalomonliku valiku, et jätame lihtsalt tuleviku tarbeks kõik otsad lahti. Jätame alles võimaluse, et tulevaegu võiks ka siili hundile juurde susata, sest kusagil pole otsesõnu öeldud, et ühel rahval ei võiks korraga olla mitu rahvuslooma – iseäranis juhul, kui etnosel juhtubki olema mõistatuslik ja raskesti tabatav loomus. Kui uurida kõige levinumaid rahvusloomi, siis enamasti on need võimsad tippkiskjad nagu lõvi, tiiger, leopard, jaaguar, karu ja hunt. Siil paneks kahtlemata selles seltskonnas kulme kergitama. Enda eripära tõttu paneks siil viivitamatult oma invaliidsuse brutaalselt maksma, see oleks nagu Stephen Hawkingi ühemeheshow interkontinentaalsel schwarzeneggerite kokkutulekul. Sügava mõistusega rahvuslik okaskera oleks täpselt selline kreatuur, kelle kohta geniaalne mõttemeister Daniil Harms (kui ta veel elus oleks) võinuks lausuda oma kuulsad sõnad: “Süvenege sellesse ja teil hakkab kõhe!”

Seniks aga leppigem mõttega, et hunt on meid kõiki taaskord üle mänginud.

Sildid
OLEREX TOETAB
RAHVUSLOOMA KODULEHTE.


Olerex logo

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.