Patuasi on kevadel ilusa ilmaga toas istuda. Ometi on tänapäevane maailm nii seatud. Et kindlal ajal pead istuma arvutilaua taha ja tegema ära oma töö.

Hiljaaegu proovisin arvutisse sisse toksida kõik need raamatud, mida mu vanaisa Gustav Vilbaste kirjutanud on ja mis on trükivalgust näinud. Neid sai kõigest 23. Üht raamatut on välja antud 5 trükis, see on “Eesti NSV ravimtaimi”, üks on ilmunud 25 aastat peale tema surma - “Eesti taimenimetusi”. Tõsi kolm-neli trükivalmis käsikirja on veel praegugi Eesti Kirjandusmuuseumi või ERMi arhiivis, mis taimetarkust täis ja väärt veel praegugi avaldamist.

Aga miks ma sellest kenal kevadel räägin? Sellepärast, et mind võlub nende raamatute keel. Need on selged eestikeelsed raamatud, kus võimalikult vähe võõrsõnu ja palju meie omamaist rahvatarkust.

On siiani imekspandav, kuidas meie miljonirahval on olnud tahtmist omakeelset kirjandust avaldada. Looduskirjanduse avaldamiseks loodi juba pea sada aastat tagasi ka omaette kirjastus – “Loodus”, mis andis eesti ajal välja palju menukaid raamatuid ja koguni “Eesti entsüklopeediat”. 1923. aastal asus kirjastuse omanikeringi ka mu vanaisa Gustav Vilbaste ja samal aastal ilmus kirjastuse ”Loodus” väljaandena ka tema raamat “Meie kevadtaimed”.

Kevadlilledest kirjutamisega proovivad kätt kõik, kes loodust trükisõnas kirjeldama asuvad. Olen minagi oma esimestes kirjutistes seda teinud. See on teema, mis on nii südantsoojendav, iseenesestmõistetav ja ka lugejaid lummav.

Kuid igal kevadel võtan taas kätte selle vanaisa ligi sada aastat tagasi kirjutatud raamatu ja avastan midagi uut.

Kas teadsite näiteks, et vanarahval oli vees kasvavate taimede kevadisele rohelisusele oma sõna? See sõna on “haljakas”. On tõesti nii, et allikate läheduses, kus palju külmunud maast soojemat vett ja mis külmadel öödel maha ei jahtu saavad taimed varem kasvama hakata. Vanaisa kirjutab: “Haljakaks nimetatakse Harjumaal kevadist haljast rohtu, iseäranis kõrreliste ja tarnade oraslehti, mis vees kasvavad.” Just see roheline kõrreoras ja rohelised „pokumättad“ meile kevadel kuluhallist metsast silma hakkavad. Nende vahel puhkevad lepiklilled ja varsakabjad.

Aga mujal saavad kasvamist alustada ka need taimed, millel risoom või sibul väärt toitaineid täis.

Risoom on minu jaoks alati tundunud keeruline ja kummaline sõna ja omamoodi ka uskumatu, et vanarahval selle tavalisest juurest nii teistmoodi asja kohta oma sõna ei olnud. Aga oli küll. Vanaisa kirjutab: “Õige mitmel taimel on toitainete-mahutiks juurikas, mis ei ole muud kui taime maa-alune vars. Mõni juurikas on pikk, millel võib tähele panna sõlmi ja sõlmevahesid, mis tihti lühikesed ja ligistunud. Juurikas ise kasvab maapinna all enamasti rõhtsalt, pikenedes ühest otsast ja kõdunedes teisest. Mõned juurikad on võrdlemisi paksud, jämedad, teised peenikesed. Kõik nad sisaldavad aga, iseäranis puhkeajal, orgaanilisi ühendusi – tärklist, munavalge-aineid jt”

Sinililled

Üks tuntuim juurikalt puhkev varakevadine taim on meie kõige esimene õitseja – sinilill. Vanaisa ütlebki, et tema ilmumine annabki ka linlasele teada, et kevad on alanud.

Sinilille kasvukohtasid teame kõik – need on kindlad paigad, kuhu vanemad meid juba lapsepõlves sinililli korjama viisid. Sest sinilill ei kasva mitte igal pool. Ta vajab veidi lubjast pinda. Kõige lihtsam on teda leida sarapuude alt. Kaua aega mõtlesin, et sinilill on eelkõige seotud kuusikutega, metsameestel on ju koguni selline metsatüüp – sinilillekuusik. Aga kõige olulisem pole sinilillele mitte kooselu kuuskede, vaid just sarapuudega. Nimelt vajab sinilill enda juurika peale talvel kaitsvaks tekiks paksu lehekihti, muidu tema juurikas lihtsalt külmub ära. Sealmaal, kus lõpeb laialeheliste puude kasvuala, ei kasva ka enam sinililli. Näiteks Rootsis oli ta varem looduskaitse all.

Nii et maakodudes ja aedades ei maksa sügisel oma aeda piinlikult lehtedest puhtaks riisuda. Leheriisumise töö jäägu kevadesse ja sinilillede säilitamine peaks andma tugeva argumendi ka puudekaitsjatele, et linnades neid ”lehtimahaajavaid asjandusi” nii kergekäeliselt puiesteedelt ja aedadest maha ei raiutaks.

Ja ikkagi tundub kummaline, kuidas suudab see väike lilleke otse hangede vahel oma sinised õied lahti teha ja elus püsida. Seda ka päris pakaseliste öödega. Selleks on kevadlilledel hea kaitsekohastumus. Kui sinilille puhkemas õisi lähemalt vaatate, siis on kogu õievars armsalt pehmekarvane. Nagu mõnus kassikostüüm oleks lillekesel seljas. Samamoodi pehmelt ja viltjalt karvased on ka meie teised varakevadised õitsejad – paiselehed.

Sinilill

Ja veel on üks asi, mis eelkõige tolmukaid ja emakaid kaitseb, selleks, et nad kiiresti viljuda saaksid. Just kiiresti, sest kevadlillede tuulega leviv õietolm jõuab teiste õiteni rohuvabal ajal ülikiiresti. Nimelt avab sinilill oma õied vaid siis, kui soe päike tema peale paistab. Ja kohe, kui külmalt kõhe hakkab, peidab ta oma südame õienupu sisse, mis sinise pallina ta ümber soojakera loob. Päris külmal ajal laseb sinilill oma õiepea ka veidi norgu. Juurikast, mis toitainetest tulvil, tuleb seesuguseks avanemistantsuks palju jõudu.

Aga see sinine pallike - olete vahel lugenud, kui palju on sinilillel õielehti? Neid pole sugugi viis, nagu me lapsepõlves joonistama õppisime ja enamasti ka mitte kuus, nagu on veteranide märgi sinilillel, vaid kaheksa või koguni üheksa. Nii on parem oma õiesüdant peita.

Sinilille emakad on rohekaskollast värvi ja neid on üle 21. Tolmukaid on umbes samapalju, aga nende värv on hoopis valge.

Sinililled

Ja kuigi sinilillenuppe tuleb alguses otsida õige sinilille lehtede kaisust, siis lumevaesel külmal aastal pole need igihaljad lehed sugugi haljad, vaid pigem punased. Sageli on nad servadest rebened või kellegi poolt juba augustatud. Need on mullused lehed. Õitsemise ajal rohelise ja terve sinilillelehe leidmine on sama suur õnn, nagu valge sinilille leidmine.

Sinililleõis. Hele vorm

Uued lehed hakkavad kasvama siis, kui taim juba õitseb. Need on peidus otsekui kilejate valkjate soomuste vahel, soomuslehtede keskelt kerkib välja mitu pikavarrelist rulli käärdunud lehte, mis lahti löövad ja oma kolmehõlmalise laotuse valla sirutavad.

Algul on ka lehed veidi hõbekarvased, aga peagi langevad karvad maha ja siis läigivad sinilille lehed metsa all vastu, otsekui oleks keegi neid läikima hõõrunud.

Mis muud, kui mingem homme oma sinilillemetsa – praegu on sinililled täisõitsengus. Iga laps ja täiskasvanu peab kevadel paar sinilille noppima. Vaid nii jõuab kevad teie südamesse.

 

Sinililled