Kas olete märganud, kui palju on kimalasi sel aastal? On see nüüd märgiks, et meie looduses nii palju mürke veel ei ole?

Kimalane ehk maamesilane on üks mu lemmiktegelasi. Ta oskab oma maheda, otsekui maapõhjast tuleva häälega nurruda või nagu vanarahvas armastas öelda – kumiseda.

Kimalaste värvikirevus on aristokraatlik, must või pruun samet, laiad oranžid, punased, kollased või valged triibud sellel kasukal. Hõbedased tiivad ja suured mustad säravad silmad.

Paks ja karvane tüüp, kes tundub meile ühtaegu ohtlik, aga ma ei tea kedagi, keda ta nõelanud oleks. Pigem armastavad inimesed neid kevadel isegi kätte võtta. Olen internetist näinud, kuidas väsinud maamesilast meega toidetakse. Proovisin ka ise, aga ju ei olnud minu pakutav kimalasele mokkamööda. Aga mõnus surin tuli kätte, kui ta põrisedes mööda kätt ukerdas…

Kimalane ei põlga praegu ära ühtegi õitsvat taime, kollaseid pajuurbi, esimesi võililli ega paiselehe kollast päikeseratast. Kõht peab täis saama ja selg päikesest laetud. Et siis pesarajamisele pühenduda.

Seda pesarajamise tantsu kardan ma küll igal aastal. Sest Sa võid tuppa tulnud maamesilase välja viia, aga veidi aja pärast on ta tagasi. Ta näitab maamajades kätte kõik hiireaugud ja vundamendipraod. Töötab tõhusamalt, kui ükskõik kui vinge soojusandur. Ta otsib üles iga viimase avavuse majas, lootuses sinna oma pesa rajada.

Kui nüüd teinekord kimalast näete, siis teadke, et neid on Eestis üle 25 liigi, mitte kõik kimalased pole ühte nägu – meil on maakimalane, aedkimalane, kivikimalane ja õuekimalane...

Uuri, kes toimetab sinu aias? Määra kimalasi jooniste ja kirjelduste järgi (PDF)

Kuula Vikerraadiost