Eesti põldtsiitsitaja eraldatus võib kiirendada asurkonna väljasuremist

Postitas Looduskalender - K, 09.05.2018 - 10.10
Autorid

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Sisu

Intensiivistuva põllumajanduse tulemusena on oluliselt kahanenud nii putukate kui ka lindude arvukus. Siiski ei pruugi arvukuse vähenemine liigi geneetilise mitmekesisuse säilides saatuslikuks saada, kuna suurema geneetilise mitmekesisusega liik elab äärmuslikke keskkonnamuutusi üle tõenäolisemalt.

Rühm teadlasi, kelle seas on ka Jaanus Elts (Tartu Ülikool ja Eesti Ornitoloogiaühing) ning Riho Marja (Keskkonnaagentuur), avaldas äsja tulemused uuringust, mille fookuses oli põldtsiitsitaja (Emberiza hortulana) geneetiline mitmekesisus. Kuna Euroopa põllumajandusmaastiku lindude arvukus on kahanenud viimase 30 aastaga 57%, sealhulgas põldtsiitsitaja arvukus koguni 88%, siis huvituti, kas arvukuse langedes on vähenenud ka liigi geneetiline mitmekesisus. See teadmine on oluline liikide kaitse planeerimisel, kuna geneetiline mitmekesisus tagab paremad liigi püsimisvõimalused isegi asurkondade kahanedes ning vastupidi – kahanev geneetiline mitmekesisus suurendab liigi või asurkonna väljasuremisriski.

Eestis on põldtsiitsitaja arvukus kiiresti langenud.

Eestis on põldtsiitsitaja arvukus kiiresti langenud. / foto: Riho Marja

Põldtsiitsitaja on levinud Hispaaniast Soomeni, tema idapoolsed asualad ulatuvad Mongooliani. Kuigi Ülemaailmse Looduskaitseliidu (IUCN) järgi ei ole põldtsiitsitaja laia leviku tõttu ohustatud ning langustrend on viimasel kümnendil veidi aeglustunud, on liigi arvukus siiski oluliselt kahanenud ja mitmed lokaalsed asurkonnad hävinud. Hinnanguliselt pesitseb praegu Euroopas 3,3–7,1 miljonit paari põldtsiitsitajaid.

Liigi geneetilise mitmekesisuse määramiseks koguti kümnest riigist põldtsiitsitajate sabasulgi ja eraldati neist analüüsiks vajalik DNA. Analüüsi tulemusena nähtus, et kuigi mõnedes piirkondades on üle 15% isenditest sugulased (näiteks Prantsusmaal ja Serbias), ühes piirkonnas pesitsevad linnud omavahel suguluses üldiselt ei ole.

Kuigi põldtsiitsitaja arvukus väheneb põhjapoolsetes asurkondades murettekitavalt kiiresti, on kogu levila ulatuses sigivaid isendeid hetkel piisavalt – seda ilmselt suure idapoolses asurkonna emigratsiooni tõttu (30,1%), mis on piisav läänepoolse asurkonna geneetilise mitmekesisuse säilitamiseks. Tõsisem on aga olukord põhjapoolses asurkonnas: Fennoskandia ning Eesti ja Leedu populatsioonide emigreerumistase on madal (0,5–2,9%) ning asurkonnad on jäänud muu Euroopaga võrreldes geneetilisse isolatsiooni, mis teeb nad liigi arvukuse langedes senisest veelgi haavatavamaks. Seetõttu tuleks looduskaitselisi meetmeid – elupaikade kvaliteedi ja omavahelise ühendatuse tagamist – rakendada eelkõige just meie regioonis.

Moussy C, Arlettaz R, Copete JL, Dale S, Dombrovski V, Elts J, Lorrillière R, Marja R, Pasquet E, Piha M, Seimola T, Selstam G, Jiguet F (2018). The genetic structure of the European breeding populations of a declining farmland bird, the ortolan bunting (Emberiza hortulana), reveals conservation priorities. Conservation Genetics. https://doi.org/10.1007/s10592-018-1064-9

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee

Sildid

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.