Olen viimastel nädalatel pidanud palju autoga ringi sõitma ja ükskõik, millisesse Eesti otsa tee mind viis, ikka kihutas üle pea pikk haneparvede rodu. Või nokitses haneparv põllul, roosad varbad rõõmsalt ererohelises orases. Hanesid on nii palju, et linnumehed armastavad selle kohta öelda, põld on hanesid “kuivalt täis”.

Jääb vaid mõelda, et miks haned siin aega raiskavad ja juba oma pesapaiku üle vaatama ei lenda. Ega need ilmastikuolud nii viletsad seal ka enam pole.

Aga haned on targad! Seesama oras ja rannakarjamaade tärkavad libled annavad neile elujõu. Selle praeguse ringisagimise jõu ja kuu aja pärast munemise jõu. Rohelise väerohu mõjul viiakse kehast välja kõik need saasteained, mis talvega kogunenud. Vitamiinid annavad elule „vurhvi“.

Ega muud, kui peame õppust võtma hanedelt.

Mulle meeldis hästi hiljaaegu öeldud Kati Saara Vatmanni mõte, et kevadel me sööme aias loomadega võidu iga tärkavat liblekest, aga sügiseks tüdime heinaniitmisest. Aga tärkav lible ongi täis elujõudu, mida ka endasse ammutada tahame, hiljem tekib ka taimedesse vananemise väsimus. Elujõudu otsimegi siis pigem säilitusorganitest, millel uue elu idu sees – juurikatest, seemnetest. Aga kevadel tuleb aed kõigest tärkavast puhtaks süüa.

Tänaseks päevaks on vist juba kõigil esimene murulaugu võileib söödud, see on tõeline lapsepõlvemaitse. Talisibul käib meil praegu iga toidu peale. Esimene karulauguvõigi on tehtud. Esimene nõgesesupp söödud. Miku salatitesse on jõudnud ka naat, mulle see ei maitse. Võibolla on põhjus kinni minu peas, et sapihädade puhul teda pruukida ei soovitata.

Sel aastal ei ole millegipärast vesiheina, mida alati talve jooksul kasvuhoone täis kasvas. Kas tavapärasest külmakõhedam talv ei lasknud neil kasvada, igatahes näitab kuuris olematuks kahanenud puuriit, et külmust on tavapärasest rohkem olnud.

Just see vesihein on olnud väga hea salatitaim. Kui ühel viimasel korral Kaika Laine juures käisime, siis viis ta meid Mikuga aeda jalutama ning näitas Mikule vesiheina ning ütles, et sellega saab kestvatest bronhiitidest lahti. Mikk küsis, et kuidas vesiheina tarvitama peab, siis Laine soovitas salatit teha. Sellest alates olemegi enne maakaevamist aiamaalt vesiheina sootuks ära söönud.

Aga veel parem kui vesihein, on kevadine salat põdrakanepist. Kui veel Peipsi ääres elasime, siis oli meil kindel koht aias ja Jõekülas lõhislehise lepa kasvukoha lähistel üks paik, kust igal kevadel põdrakanepit korjata. Eriti ilus ja maitsev salat sai põdrakanepist, võilille õitest ja astelpaju marjadest, vürtsiks sortsuke sidrunimahla.

Eile kell 13 hakkasid kõikjal Tartus õitsema võililled

Nüüd korjame põdrakanepit Võrumaal oma talu maadel kohtadest, kus oleme võsa põletanud ja kuhu see taim kohe asub. Ta on esimene taim, kes julgeb üksi lagedale kasvama asuda.

Põdrakanepi leiab kevadel üles eelmise aasta meetripikkuste kuivanud varte juurest. Väike minipalmi meenutav võrse ilmub veidi enne võilillede õitsema asumist kohe nende varte kõrvale. Algul on ta võibolla isegi veidi punakas, eriti kui ilmad on külmad, nagu tänavu.

Sellest käelaba pikkusest võrsest saab teha salati, nagu ma enne juba kirjeldasin, aga temast saab ka väga maitsva supi. Teda võib ka niisama metsaskäigul krõmpsutada. Aga gurmaanid söövad teda nagu sparglit – kergelt soolvees keetmise järel hautatakse teda sulavõis. Mis saab maitsvam olla?

Kõige kummalisem on aga see, et meie vanemates ravimtaime raamatutes ei ole põdrakanep ravimtaimena üldse kirjas. Isegi kogu tema suguselts – pajulilled. Ei kevadised võrsed, ega ka kuulus „ivan-tsai“.

Ravimtaimeteadlane Ain Raal ütleb, et see on ka tema jaoks kummaline ja ta on ise ka põdrakanepit uurides jõudnud järeldusele, et see on väga väärt rohi eriti meestele, nende eesnäärme haiguste ravimisel. Ta arvab, et võibolla pole mingil põhjusel ta apteekide ravimtaimede nimekirja sattunud ja kui teda neis tsaari- või nõukogude ajal ei olnud, siis ta lihtsalt ravimtaimena tuntud polnud. Nii on nimekirjast väljas ka teised väekad – angervaks ja jõhvikas. Ometi on nad tänapäeval ravijateks tunnistatud.

Kõigeteadja - interneti avarustest koorub aga põdrakanepi kohta välja üks põnev ja tegelikult uskumatu lugu. Kuidas kogu Venemaal varem teepõõsa lehtede asemel põdrakanepi fermenteeritud teed joodi, kuidas see Venemaale oluline ekspordiartikkel oli, „ivan-tsaina“ kogu Euroopas tuntud. Ja kuidas ta inglise teekompaniile olulist konkurentsi pakkus ja kuidas alles pärast türgi sõda koos lõunamaadest Venemaale imporditud samovaridega kofeiinirikas tee kuulsaks sai. Kuidas Vene „ivan-tsai“ Euroopas konkurentsis alla jäi, kui lasti lahti jutt tema valmistamisel kasutatavast kahjulikust valgest savist.

Ja kuidas revolutsiooni järel kommunistid hukkasid Koporje „ivan-tsai“ koolkonna, kelle juht ise juba 109-aastane oli. Ja kuidas lõpuks nõukogude kord ise laborid Leningradi lähedal taastas, lootes sellest imerohtu oma vägevate sõdurite toonuse tõstmisel. Ja et Hitler selle labori hävitamist väga tähtsaks pidas. 1941. aasta suve lõpus, selle asemel, et suunata tankid Leningradi peale, andis Hitler feldmarssal von Leebile kummalise käsu suunata nad Koporje külla, selleks, et hävitada objekt „Elu jõgi“ («Река жизни»).

Olgu selle, looga kuidas on, aga põdrakanep on taas ausse tõusnud ja tõepoolest väga paljud mehed saavad temast abi.

Kui Aili Pajule helistan ja põdrakanepi kohta küsin, siis teatab ta rõõmsalt, et tal ilmus just uus raamat “Vastuvõtt ilma järjekorrata”, kus ta oma viiekümne aasta kogemustest räägib, teiste taimede hulgas ka põdrakanepist. Ta räägib, et põdrakanep on ku võlulabor, mis meid terveks suudab teha. Tal on üks patsient, kes tuli aastaid tagasi abi küsima oma eesnäärme kasvaja raviks. Aili Paju soovitas talle tookord põdrakanepit, nüüd on see elurõõmus mees juba 90-aastane.

Miks põdrakanep on unustuse või avastamise varjus olnud, seda ei oska ka Aili Paju seletada. Ta arvab, et võibolla on põhjuseks see, et ta on pigem Siberi ravimtaim, mille juured ja võrsed aitasid ellu jääda ka palju küüditatuid. Siberlastest on tasapisi meie ravimtaimede tippu hakanud kerkima soo-kassiurb ja soopihl, mida euroopa ravimtaimedeks enamasti ei tunnistata.

Ja ta räägib ka, et lisaks meesteheinale – põdrakanepile - on olemas ka naistehein, mis naistel toonust tõstab. Ta oli näinud oma aias, kuidas kevadel kuldnokad vesiheinu nokivad. Ja kutsunud Arne Aderit sellest pilti tegema. Arne olevat seepeale öelnud, et mäletab ka oma lapsepõlvest, et kanad armastasid vesiheinu nokkida ja just need, kes hästi munesid.

Mis muud, kui võtame lindudest eeskuju, sööme oma lähiümbruse rohelist ja saame suveks terveks.