Õigesti hinnatud küttimismahud tagavad tasakaalu jahimehe ja hundi suhetes.
Foto: Tarmo Mikussaar

Hunti võib nimetada inimkonna jaoks kõige vastuolulisemaks liigiks. Põliste loodusrahvaste suhtumine hunti sõltus sellest, kas hõimu näol oli tegemist küttide või põlluharijatega – hunt on ju suurepärane kütt, kuid nigel põllumees. 
Küttiva eluviisiga Põhja-Ameerika põliselanikud on austanud hunti tema legendaarse vastupidavuse, vaikse ja sujuva liikumise ning suutlikkuse eest olla toitjaks nii perele kui suuremale kogukonnale (teistele liikidele, kes huntide murtud saakloomi sõid). Kütid omistasid hundile ka suurt müütilis-religioosset rolli. 
Lääneeskimod inuitid uskusid, et erinevalt nende kelgukoertest on huntidel hing. 
Küttidel olid jahirituaalid (sh laulud, tantsud, kostüümid ja talismanid) suuresti huntidega seotud. Nad palvetasid võime eest olla huntide moodi, olla sama väärtuslik ja ühte sulatunud oma keskkonnaga nagu seda on hunt.

Eurooplase hundiviha viis holokaustini
Hundiga kiskjarolli jagamine pole aga kõigi inimeste silmis olnud nii auväärne. Põhja-Ameerikat asustavad eurooplased otsustasid teha "ulguvast ürgloodusest viljaka maa” ning linnade, põllu- ja karjamaadel polnud hundile kohta. Hundist sai kõige tapmistvääriva sümbol, mis manifesteerus tavalist suurkiskjate ohjamist igakülgselt ületava julmusena. Hunte mitte ainult ei tapetud, vaid neid piinati: neid pandi põlema, kägistati köitega, lõuad tõmmati välja, Achilleuse kõõlused lõigati läbi, koerad lasti kallale. Neid mürgitati strühniini, tsüaniidi ja arseeniga nii suures ulatuses, et mitte vaid miljonid teised loomad rebastest oravateni, vaid ka koerad, lapsed ja mürgitajad ise surid protsessi käigus. Patoloogiline viha huntide vastu põhjustas 19. sajandi lõpus Põhja-Ameerikas lausa holokausti. Kuigi Euroopaski vihati ja hävitati hunti vahendeid valimata, ei küündinud see säärase julmuseni. Sellegipoolest oli 20. sajandi teiseks pooleks hunt nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas sisuliselt hävitatud. Põhjuseks mitte see, mida hunt tegi, vaid see, mida inimene kartis, et hunt võib teha.
Peamisteks muredeks ongi olnud hirm hundi kui ohuallika, karjakasvatuse kahjuri ning konkureeriva jahimehe ees. Laiaulatusliku teadustöö abil on siiski tõestatud, et võrdluses teiste loomadega suurkiskjatest koduloomadeni on hunt üks ohutumaid liike ning inimene ei kuulu hundi saakloomade hulka. On irooniline, et hunti on ühtlasi kardetud ja samas paljude poolt põlastatud kui suurimat teadaolevat argpüksi, kes isegi nurka surutuna, haavatuna ja rünnatuna vastu ei julge hakata. Hiljutine rahvusvaheline uuring tõestas, et suurkiskjate rünnakuid põhjustab arenenud maades suuresti inimeste enda käitumine: ohuteguriks on laste järelvalveta jätmine, ilma jalutusrihmata koeraga jalutamine, videviku või pimeda ajal metsas sportimine, poegadega emasloomale lähenemine jne. Oluliseks riskiteguriks on ka inimeste seostamine toiduga, mis võib esineda näiteks prügimägede läheduses elavatel või metsas matkajate poolt maha jäetud prügi söövatel kiskjatel.

Lammaste kaitsmise tõhusamad meetodid
Ka lammaste kaitsmiseks võib olla paremaid lahendusi kui suurehõlmaline kiskjate hävitamine. Mullu avaldatud USAs Idaho osariigis läbiviidud 7-aastane uuring tõestas, et aladel, kus huntide eest kaitseks kasutati mitteletaalseid meetodeid, murdsid võsavillemid lambaid 3,5 korda vähem kui aladel, kus hunte kütiti. Uuringuga tõestati, et adaptiivselt ja korrektselt kasutatud mitteletaalsed meetodid toimivad ka väga suurte lambakarjade puhul. Selgus, et stabiilsete hundikarjade eest on kariloomi kergem kaitsta, kuna nad hoiavad ära uute huntide sissetuleku ning nende käitumist on võimalik tundma õppida, et vastavalt kaitsemeetodeid kohandada. On ka teada, et stabiilsed hundikarjad kipuvad lammaste kallale vähem, kui küttimissurve all kannatavad karjad – kui kütitakse vanemloom, võivad noorloomad korraliku jahiõpetuseta jääda, lisaks on suurel karjal lihtsam metslooma murda kui üksikul hundil või väikesel karjal.

Yellowstone`i õppetund - hunt tunnistati tugiliigiks
Hunte on sageli ja enamasti alusetult süüdistatud sõraliste loodusest välja söömises. Tõsi, hundid võivad saaklooma populatsioonile küll negatiivset mõju avaldada, kuid efekt võib olla ka positiivne või üldse olematu. Kõik sõltub teistest samaaegselt ungulaate mõjutavatest teguritest, sh elupaikade hävinemine, üleküttimine ning rasked talved. Kirjanik O.W. Williams ütles omal ajal: “Võib-olla on hundist ka mingit kasu, kuid selle tuvastamiseks on vaja väga võimsa luubiga osavat meest.” Sellist oskuslikku võimsa luubiga tööd on nüüdseks tehtud 60 aastat Isle Royale’i rahvuspargis ja 23 aastat Yellowstone’i rahvuspargis. Hundist leiti lausa nii palju kasu, et teda pärjati ökosüsteemi tugiliigi tiitliga. Avastati, et hundid ohjavad sõraliste liigset arvukust ja mõjutavad nende käitumist nii, et viimased ei söö jõeäärsetel aladel, vaid sealsed taimed saavad kasvada, pakkudes elupaiku laulu- ja rändlindudele ning kobrastele. Kobraste tammid ja kanalid pakuvad omakorda elupaiku saarmatele, ondatratele, veelindudele, kaladele, roomajatele ja kahepaiksetele. Põhja-Ameerikas vähendavad hundid koiottide ja Euroopas šaakalite arvukust, mis võimaldab kasvada jäneste ja hiirte populatsioonidel. Viimastega aga kaasneb röövlindude, nirkide, rebaste ja mäkrade arvukuse tõus. Ka karud, kaarnad ja mõned kotkaliigid saavad huntide murtud saakloomadest kõhu täis. Pärast Yellowstone’i huntide taasasustamist stabiliseeris taastuv mets ka jõekaldad ja hoidis ära mullastiku erosioonid.

Isle Royale`i hoiatav kogemus
Isle Royale, kus põder on hundi ainus oluline saakloom, hunt põdra ainus kiskja ning inimeste poolset küttimist-majandamist ei toimu, on pakkunud meile väärtuslikke teadmisi kiskja-saaklooma populatsioonide dünaamikast. Kliimasoojenemise tõttu on hundipopulatsioon saarel tänaseks vähenenud kahe indiviidini: Superiori järv ei jäätu enam talviti ja huntidel pole võimalik saare ja mandri vahel migreeruda. Sellest johtunud inbriiding hävitas 30-liikmelise hundipopulatsiooni kümne aastaga. Põdrapopulatsioon on viimase kuue aasta jooksul kasvanud keskmiselt 21,6% aastas. Enne põtrade ilmumist saarel domineerivaks puuks olnud palsamnulg ning siseveekogude äärne taimestik on viimased neli aastat drastiliselt vähenenud, kadunud on ka koprad. Saarest on saanud põdra-kuuse savann. Varasematele kogemustele toetudes eeldatakse põdrapopulatsiooni jätkuvat kasvu ning sellele järgnevat massilist väljasuremist umbes viie aasta pärast. Vältimaks katastroofi, plaanitakse eelmise aasta seisuga 20-30 hundi toomist saarele.
Tänaseks oleme jõudnud ka teadusliku arusaamani, et Põhja-Ameerika põliselanikel oli õigus: huntidel on looduses asendamatu väärtus ning nad pakuvad elu palju enamatele liikidele kui keegi aimata oskas. Järjest enam mõistetakse, et huntide üleküttimisel on tõsised negatiivsed tagajärjed ning inimhirmu alalhoidmiseks on ka alternatiivseid strateegiaid. Tervitatav oleks, kui minimaalsete elujõuliste populatsioonide asemel hakataks keskenduma ökoloogiliselt efektiivsetele populatsioonidele, kus hunt saaks ökosüsteemi tugiliigina toimida. Suurem huntide arvukus võimaldaks ka probleemsete isenditega vabamalt tegeleda.

Laura Kiiroja

Huvilisele: kasutatud kirjanduse nimekiri

Busch, R. H. 2007. The Wolf Almanac: A Celebration of Wolves and Their World. Guilford: The Lyons Press.

Hindrikson, M. et al. 2016. Wolf population genetics in Europe: a systematic review, meta-analysis and suggestions for conservation and management. Biological Reviews (2016): 000-000.

Linnell, J. D. C. et al. 2002. The fear of wolves: A review of wolf attacks on humans. Trondheim: Norsk institutt for naturforskning.

Lopez, B. 1978. Of Wolves and Men. New York: Scribner Classics.

Penteriani, V. et al. 2016. Human behaviour can trigger large carnivore attacks in developed countries. Scientific Reports, February 3rd.

Peterson, R. O. 2007. The Wolves of Isle Royale: A Broken Balance. Michigan: The University of Michigan Press.

Peterson, R. O, Vucetich J. A. 2017.  Ecological Studies of Wolves on Isle Royale Annual Report 2016-17. Michigan: Michigan Technological University, School of Forest Resources and Environmental Science.

Stone, S. A. et al. 2017. Adaptive use of nonlethal strategies for minimizing wolf-sheep conflict in Idaho. Journal of Mammalogy, 98 (1): 33-44.