Kuidas kohata ilvest?

Postitas Aasta Loom - T, 07.08.2018 - 09.00
Avapilt
Sisu

Samal ajal, kui Elistvere loomapargis müravad ilvesepojad ja neid saab koha peale vaatama sõita, õpetab Remo Savisaar neile huvilistele, kes ka looduses ilvest kohata soovivad, kuidas oma soovi reaalsuseks muuta.

Selle aasta maikuus täitus mul üks ilus number – 10! Kümme ilvest, keda olen kohanud viimase kolme aasta jooksul meie looduses. Räägin teile väikese loo sellest viimasest kohtumisest.

Esiteks, selleks, et ilvest näha, tuleb hakata unistama kohtumisest ilvesega! Mina olen teinud seda nüüd viimased 3 aastat. Ainuüksi unistamisest ja kodus istumisest jääb muidugi väheks!
Teiseks tuleb anda oma õnnele võimalus ja käia nii tihedalt kui võimalik kohtades, kus ka ilves(ed) tegutsemas on. Ilves armastab peamiselt suuri metsamassiive, kuid toimetab ka põldude ja metsaga vahelduval kultuurmaastikul. Ühe ilvese kodupiirkond ulatub mitmesaja ruutkilomeetrini, kuid neil on ka oma meeliskohad, kus neid tihedamini liikumas võib näha ja kuhu nende rutiinne käik neid ikka ja jälle viib.
Minu üheks selliseks põhikohaks on suures metsamassiivis olev kõrvaline metsatee, mida läbib talvisel ajal nädalas ehk 0-2 autot, peale minu auto. See on hea paik, kus lugeda jäljeraamatut. Talvel on lumikattelt lugemine lihtne ning nii sain teada, et jooksuajal tegutses seal vähemalt 3 ilvest. Iga kord, kui ma sinna läksin ja jälgi otsisin ning uurisin, leidsin eest mõned uued jäljed. Kord pärast õhtust metsatiiru läksin öösel tagasi – sellel korral oli eesmärgiks öine kakkude kuulamine – ka siis leidsin, et eemal oldud pooleteist tunni jooksul olid sinna tekkinud vahepeal uued ilvesejäljed. Mis paljastasid ka koha, kus oli laanepüüd hiilitud. Kuid saak jäi sellel korral tabamata.

Miks me ilvest nii harva kohtame, kuigi jälgi võib näha?
Eks peamiselt ikka selle tõttu, et ilves tegutseb pimeduse varjus ja varjatult. Minu praktika käigus ei ole ilvese esimeseks reaktsiooniks inimest märgates (oleneb distantsist) mitte põgenemine, mille tõttu võiks teda lihtsamalt märgata, vaid hoopis enda märkamatuks tegemine. Näiteks metsas kohatud ilves seisatas, istus maha ja langetas ka pea – kadunud ta oligi! Seega ilvest, kes on metsas ja niimoodi end märkamatuks teeb, on üsna võimatu märgata.
Tagasi tulles selle metsatee juurde – sealses piirkonnas on tegutsemas üpris palju metskitsi, laanepüüsid, valgejäneseid – see on ilvese põhiline toidubaas. Kõik see on üheks põhjuseks, miks ilves seal toimetab. Sageli näen seal, et ilves on liikunud mööda metsateed mitu kilomeetrit järjest - ilvese märkamiseks ja vaatluseks on see ideaalne paik!

Ilvese kohtamine 
Leidnud sellise paiga, kannab vilja peamiselt järjepidevus! Mulle meeldib sageli öelda, et õnn, kuid tegelikult on vaja selle nimel teha ikka tööd, järjepidevalt käies, uurides, jälge ajades, andes õnnele üldse võimaluse. Parim aeg kohtamiseks on videvikust päikesetõusuni. Parim aastaaeg aga jooksuaeg ehk siis veebruaris-märtsis.

Kohtumine metsateel
Sõitsime sõbraga märtsikuu lõpus sellel eelpool mainitud metsateel. Olin talle rääkinud, et seal tegutsevad ilvesed ning iga kord leian uusi jälgi. Jõudnud põhikohani ja keerates käänaku tagant välja, olid meie mõtted muidugi ilvese juures. Ja seal ta seisiski! Vau! Vaadates aga läbi kaamera optika, tabas meid üllaltus – KOER?! Igatahes adreraliinilaks oli saadud. See oli esimene koer, keda ma seal kohanud olen – käänaku taga peitus ka peremees.koer

Viimaks! Maikuu keskpaigas, kui lumi juba ammu sulanud ja suur kevad käes, olime taas sõbraga sõitmas sellel metsateel. Mõtted muidugi ikka ilvese juures, sest eelnevatel kordadel olin kruusal märganud värskeid ilvese jälgi. Olime jõudnud taas selle põhikoha juurde ja märkasime kaugel tee lõpus mingit looma. Esimene mõte oli muidugi, et see on ilves! Loom liikus vaikselt edasi. Pilk läbi optika paljastas, et tegu ongi ilvesega. Sellel korral oli meil vähemalt nii palju õnne, et kohtumine sai pildilises mõttes dokumenteeritud. Saime ilvest jälgida nii minuti jagu, kuni ta metsa sukeldus ja kadus. Ilupilti sellest kohtumisest ei sündinud. Arvatavasti kükitas ilves metsas taaskord maha ja nii ta meil vaatamata ootamisele ja otsimisele (autost väljumata) märkamata jäigi.

 

Remo Savisaar

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.