Minu esimene karu ja minu esimene ilves

Postitas Aasta Loom - L, 01.09.2018 - 14.37
Avapilt
Sisu

Noored mõmmikud augustikuisel metsasihil. Uudishimulikud!
Foto: Remo Savisaar

Minu esimene kohtumine ilvesega leidis aset 9 aastat tagasi, septembrikuu alguses. Külastasin siis sageli Alam-Pedja looduskaitseala, mis tundus mulle toona paradiisina. Ma ei mäleta ühtegi tühja käiku ja iga kord oli põnevus laes. Keda täna kohtan?! Ikka nägin mõnda põnevat imetajat või tiivulist. Metskitsi, põtru, rebaseid, kährikuid. Suurematest loomadest ma väga unistada ei julgenud, kuid eks karu-hundi-ilvese peale sai mõeldud küll. Jälgi leidus ja lootust oli!


Ühel augustikuu varahommikul, liikudes mööda luhta ja seejärel metsas olevaid sihte ning lagendikke, õnnestus mul kohata põdravasikaid ning seejärel ka nende ema. Peale seda vaatlust ja pildistamist suundusin vaikselt kõrvalolevasse metsa, et jõuda sealt järgmisele tee peale jäävale sihile. Jõudnud järgmisele metsateele, näis see tühi. Vaatasin kinnituseks kummalegi poole sihti läbi objektiivi ning märkasin siis ligemale 300 meetrit eemal kedagi toimetamas. Pidasin seda metsseaks, sest loom oli suur ning tumedat värvi. Lähenedes sai aga asi kiiresti selgeks, kellega tegu. See oli karu! Minu esimene karu! Ja nagu mõni hetk hiljem selgus, oli neid koguni kaks! Olin elevil, sest kohtumisest karuga vabas looduses olin ammu unistanud. Metsas karu, ilvest või hunti näha on suur asi. Olen kõndinud maha palju kilomeetreid värsketel karu, hundi ning ilveste jälgedel neid endid nägemata.

Tegin eemalt mõned pildid ning mõtlesin, et kas need siis jäävadki mu parimateks karupiltideks. Käte värisedes hakkasin kiirelt vanu pilte kustutama, sest 2GB suurune mälukaart oli põdrapilte täis. Ma ei suutnud ennast ära kiruda, et olin lisa mälukaardi autosse unustanud. Alati on ta mul jope taskus olemas ning nüüd, kus seda on vaja, on see autosse ununenud.

karud

Tegin veel mõned pildid. Karud jäid fotole väga väikeselt. Otsustasin, et proovin natuke lähemale saada. Karu on suhteliselt arg loom ning laseb jalga kohe, kui inimlõhn ninas, inimese nägemisest rääkimata. Varusin aega ning asusin hiirvaikselt hiilima. Tuul oli soodne. Umbes pool tundi hiljem olin neljakümne meetri kaugusel kohast, kuhu mesikäpp hiljuti sisse oli põiganud. Jäin ootama ning lootsin, et ehk annavad karud veel näole ja väljuvad samast kohast. Möödus minut... viis... 10... ja siis ta tuli! Uskumatu! Suunaga otse minule. Millalgi ronis välja ka teine mõmmik, mille peale esimene seisatas, teist vaatas ning teda järele ootama jäi. Olles kaaslase järele oodanud, läheneti koos veel paar sammu. Järgneval hetkel märkas lõpuks tagumine karu, et teepeal on kahtlane, kükitav tomp. Selle peale seisatas ka esimene. Peast käis läbi mõte, et kui need on noored karud, kas neil on siis läheduses ka ema. Ja kui on, siis kus? Mulle sisenes väike hirmutunne, sest nii nagu põtrade puhul, on ka karuema ning poegade vahele jäämine väga ohtlik.

Minu paremaks nägemiseks tõusis tagumine mõmmik kahele jalale, muutudes nii parajaks mürakaks.Tegin pildi, kuid mõmmik ei tahtnud kaadrisse ära mahtuda. Keerasin kaamera portreeformaati ning nägin, kuidas püsti seisnud mesikäpp paremale ära kukkus.


karud püsti

Selle peale tõusis püsti veel neljal käpal olnud karu. Peas vasardasid juba igasugused mõtted. Karu laskus ning astus veel paar sammu lähemale, ületades sellega napilt minu taluvuse piiri. Lõpuks järgnes temagi kaaslasele. Tundsin kergendust. Karude minek oli kiire ning mets ragises nagu murtaks seal puid. Ega palju puudu ei jäänud, kui ma oleksin pidanud ise otsustama, kuidas edasi toimida. Arvatavasti oleksin esmalt karu kõnetanud ning kui selle peale oleks mesikäpp veel alles olnud, oleksin teinud kurjemat häält püsti tõustes ning end suuremaks tehes. Kõik lõppes hästi, rahumeelselt. Olin ülimalt õnnelik ning täis võimsaid emotsioone. Sellist hommikut ei oleks ma küll eales osanud oodata.

Peale seda kohtumist käisin veel mitmeid hommikuid taaskohtumist otsimas.

Kuu aega hiljem olin sellel samal sihil ning jälgisin seal toimetavat metskitse, kuniks ta metsa kadus. Liikusin vaikselt lähemale sellele kohale ja jäin vaatama, et keegi justkui on seal veel ning jälgib mind?! Tõstsin kaamera palgele ja vaatasin läbi optika. Vau! See oli ilves! Tardusin soolasambaks ning vaatasin metsakassi läbi kaamera optika. Olin ilvese poolt juba ammu avastatud ning ei jõudnud isegi lähenemise peale mõtlema hakata, kui ilves sihilt metsa kadus. Vaatasin kiirelt kaamera ekraanilt tehtud pilte - kas sain kohtumise jäädvustatud? Ja seal ta oli – minu esimene ilves!

 

ilves

Remo Savisaar 

 

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.