Sabakakk - ilvese naaber

Postitas Aasta Loom - P, 23.09.2018 - 13.35
Avapilt
Sisu

Händkaku sulekuub on helehall ning piki tema sulgi jooksevad tumedad pruunid viirud.
Fotod: Remo Savisaar

 

Kõige sagedamini satub ilves kuulma ja nägema meie metsade kaht põhilist kakulist – värb- ja händkakku. Viimase kohtamiseks on minu arvates parim aeg septembrist-märtsini. 

Eelmisel korral tutvustasin värbkakku, sellel korral on järg händkaku käes, kes on meie metsamassiivide üks levinumaid kakulisi ja kes eelistab pesitsemisks suuremaid ja vanemaid metsi. Händkaku sulekuub on helehall ning piki tema sulgi jooksevad tumedad pruunid viirud. Segi võib teda ajada vaid kodukakuga, kuid händkakk on suguvennast suurem, heledam ja ka tema saba on pikem. Just pikema saba tõttu on ta nimeks händkakk, rahvakeeli ka sabakakk. Mõõtmetelt on ta ronga suurune, kuid puhevil olekus näib suurem.

 

händkakk
Händkaku sulekuub on helehall ning piki tema sulgi jooksevad tumedad pruunid viirud.
 

Pesa rajab händkakk kas puuõõnsustesse, pesakastidesse või murdunud puutüüka tipu lohku.
Teinekord võib händkakku näha pesitsemas ka kulli- või rongapesas. Händkakk on üsna pesapaigatruu, pesitsedes aastaid ühel väljavalitud kohal. Ohuks on siinkohal metsaraie ja ka inimesepoolne häirimine.

 

händkakk
Händkakk pesal, murdunud kasetüüka tipu lohus.
 

Jahti peab händkakk pisiimetajatele, harvem lindudele ja konnadele. Mul on õnnestunud ka näha, kuidas händkakk saagiks orava võttis. Jahti peab ta metsas, metsa servadel ja raielankidel. Parim aeg händkakkude kohtamiseks on minu arvates septembrist-märtsini. Sellel ajal on linnud rohkem liikuvamad ja nähtaval. Talvisel ajal, kui maapinda katab paks lumevaip ning juhtub olema ka hiirevaene aasta, võib händkakk jahti pidada ka päevasel ajal! Enamasti ollakse aktiivsed aga öö varjus.

 

händkakk jahil
Händkakk jahiretkel.
 
händkakk saagiga
Jaht on olnud edukas - händkakk on tabanud saagiks leethiire.
 

 

Talve lõpus muutuvad händkakud häälekaks ning siis võib tuulevaiksel ööl kuulda ka bassihäälset huhutamist: „vuhu!“, paar sekundit vaikust ning seejärel „vuhu-huhuhuu!“ – see on isane händkakk, kes annab teada oma kohalolust, suheldes ka oma kaasaga. Emaslinnu vastus on aga madal ja kähe!

 

Möödunud talvel, ühel hommikul suundusin järjekordselt ilvese radadele. Lootsin, et öösel sadanud lumi paljastab ehk värsked ilvesejäljed, kuid kahjuks jälgi ma ei leidnud. Parkisin oma auto ja suundusin otsima hoopis händkakke. Leidsin esmalt isaslinnu ja seejärel emase. See väike käik võttis aega poolteist tundi ning selle aja jooksul oli kaugeim distants autost napp 600 meetrit. Jõudes tagasi auto juurde, märkasin koheselt värskeid jälgi! Oh! See oli ilves, kes oli teinud tiiru ümber auto ning suundunud tagasi metsa. Uudishimulik loom!

Remo Savisaar

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.