Oktoobri esimene nädal. Vaikuse hääled

Postitas Looduskalender - E, 15.10.2018 - 10.10
Autorid

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Sinetavad kaugused. Vaade Kaltsimäelt

Sinetavad kaugused. Vaade Kaltsimäelt

Sisu

Tänavune suvi ei taha ega taha minna, kord peidab ta end vihma ja kord udusse, aga jälle on ta tagasi.

Eelmise nädala ilm oli midagi nii kummalist, mida annab mäletada. Kuidas pimeduse saabudes roomas linnalampide alla mägipilvena tihe udu. Kusagil kõrgel särasid sellest läbi suur vanker ja isegi kriipsuna terav noor kuusirp. See udu ei hajunud hommikulgi ja kestis keskpäevani.

See talvehinguse võitlus suvise soojusega lõi uduseid ja värvilisi sügispilte, mida salvestati nii oma telefonidesse, kui ka mällu, roheliste virmalistepiltide kõrvale.

Virmalised

Virmalised

Igatahes ajas taassaabunud suvi hetkeks looduse rütmi segi. Vihmaussid pugesid vett täissaanud maast uppumisohus välja ja pikutasid mõnuga teeradade peal, kust neid noolima saabusid ärganud konnad. Konni oli rohus nii palju, et isegi veidi unised siili-isandad ei pidanud paljuks neid õhtuhämaruses nahistama tulla.

Keskpäevaks olid oma lennusoojuse uuesti kätte saanud ka kärbsed, herilased ja vapsikud. Viimased kippusid omavahel maitsvamate lihaputukate pärast tülitsemagi. Tihastele, kes nende mõnusatest paberpesadest olid talve magamispaiku ehitama olid asunud, tehti tuul alla.

Mu mesilaspere, kes oli end juba talveunele asutanud, hakkas rõõmsalt sumisedes taas tööle. Ja eks viimaseid mesikaid ja võililli on õitsemas tõesti.

Aga kõige kummalisemad on selles suvises päikesepaistes ootamatud vaikusehood. Kui korraga ei hüüa enam isegi puukoristaja või hallrähni kilkav hääl. Kui kuuled, kuidas haavasalugi oma värisemise lõpetab ja kuidas väsinud puuleht otsekui raginaga okstele põrgates allapoole kukub. Või tammetõru püssipauguna su kõrvale maandub.

Siiski lööb selle vaikuse taas helisema ikka ja ikka ülelendavate haneparvede kaagatus.

Aga kõige kummalisem oli eelmisel neljapäeval minu jaoks selles vaikuses äkki Kütioru Eksitajametsast tulnud sõdurpoisi ilmumine ja kui olin ta tema kamraadide juurde tagasi aidanud ning vikatiga taas tiigikaldal tärganud lepavõsa niitmas, siis nägin, kuidas Eksitajametsast saabus mu kõrgeima kuldse vahtrapuu otsa säravmust rongaisand. Kuidas ta tükk aega kõlaval kurguhäälel mulle püüdis metsas eksijaringe teinud noormehe käikudest midagi jutustada, aegajalt valjult kokkuvõtvalt kronksatades. Kui haarasin telefoni, et seda vestlust salvestada, sest ma pole söönud siilipopirohtu või leidnud kaarnakivi ja ei saa päris täpselt seepärast lindude jutust aru, siis see ettevaatlik lind tõusis tiibadele.

Ja kuulsin läbi vaikiva sügisilma, kuidas kaarnakõnelus ikka puult puule muistse salapäraste aardepaiga poole tagasi liikus.

 

Ronk

Ronk

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.