Sõtkas Bucephala clangula
Sukelpartidest sõtkad pesitsevad meie siseveekogude metsasematel aladel, aga vähearvukalt, hinnanguliselt kuni viis tuhat paari.
Seevastu nende sügisene läbiränne on arvukas, mis koos novembrikuuga lõppema hakkab. Aga suured rändeparved lendavad just öösiti ja jäävad seetõttu tähelepanuta (linnumehed neid oma radaris muidugi näevad). Meie rannikumerele toituma ja talvituma jäänud muudavad päevasel ajal tihti toitumisala ja seetõttu hakkavad silma. Meie siseveekogudel üle kogu Eesti tegutsevad sõtkad väikeste seltsingutena kuni jääkatte moodustumiseni. Mida pehmemaks talv kujuneb, seda arvukamalt sukelparte meile jääb: talvitutakse arvukamalt Küdema lahel, Tagamõisa ja Sõrve poolsaarte ümbruses, Põõsaspeal ja Pakri poolsaare vetes. Tormiste ilmadega on ju hea, lähedal pikema poolsaare teise külge tormivarju lennata.
Sõtkaste peakuju paistab isegi eemalt natuke kolmnurksena. Isaslindude äratundmine ei valmista raskusi. Peasulestik on must ja roheliselt küütlev, põskedel peaaegu ümmargused valged laigud. Kehasulestik valge, selg must (Arne esimesel fotol on lennupildis sugupooled kenasti eristatavad).
Sõtkad
Emas- ja noorlindude peasulestik tumepruun, heledamaid laike märkame nii tiibadel, kui rinnal. Kehasulestikus domineerib hallikaspruun.
Kõigi sõtkaste musta värvusega nokk on väike, silmad ja jalad kollased.
Emas- ja noorlindude kaaluks jääb umbes kolmveerand kilo, isaslinnud on paarisaja grammi võrra suuremad. Tiibade siruulatus seitsmekümne sentimeetri ringis.
Toitutakse sukeldudes, veekogude põhjast otsitakse selgrootuid, taimset toitu tarbitakse harvemini.
Pane tähele, et sõtkaste lendu saadab tiibade vilin.
Sõtkaste viimase nädala vaatlused: LINK