Talvine kohtumine ilvestega – 1. osa

Postitas Aasta Loom - L, 29.12.2018 - 09.00
Avapilt
Sisu

 

Ühel veebruarikuu päeval olin avastamas enda jaoks üht uut ja suurt piirkonda. Juba esimesel tutvumisel leidsin eest metsa, mis mind kõnetas. Võimsad puud, reljeefne maastik, puutumata loodus! Tegin esimese peatuse kohas, kus teadmised ja sisetunne ütlesid, et siin võiks toimetada värbkakk. Otsustasin sulelise kohale meelitada ja vilistasin tema kutsungit. Jäin ootele, kuid värbkakk ei vastanud. Jalutasin ringi ja tutvusin metsaga, kuni kuulsin ühel hetkel väikelinde häiret andmas. Ahaa! See peab olema värbkakk! Peagi märkasingi teda ühe kõrgema kuuse ladvas. Ta seiras ümbrust ja otsis liigikaaslast, kes häält oli teinud ehk siis mind. Enam ma häält ei teinud, et end mitte reeta. Asusin lindu hoopis teraselt jälgima. Teadsin, et ta millalgi laskub kõrgustest ja ehk on mul võimalus ta seejärel üles leida! Leevikese mõõtu värbkakule peaks pääsema vähemalt kümne meetri kaugusele hea foto tegemiseks. Mul oligi õnne – ühel hetkel laskus värbkakk ja pärast pikemat otsimist leidsin ma ta üles.

 

värbkakk



Päev ja õhtu mõõdus värbkaku seltsis kiiresti. Järgmisel korral sama kanti tundma õppides seadsin sammud üha sügavamale metsa, võttes ette ühe kvartali teise järel. Poolde säärde ulatuvas lumes oli liikumine üsna vaevaline – lumekoorik mind ei kandnud. Erinevate loomade jälgi oli metsavahel palju. Nugised, oravad, valgejänesed, metskitsed, põdrad, metssead, laanepüüd. Liikusin peamiselt kraavi äärt pidi ja lootsin, et ehk õnnestub metssead üles leida. Tegutsemisjäljed siin-seal olid üsna värsked. Umbes tunnike hiljem märkasingi esmalt kahte ja seejärel juba viit metssiga. Aeg oli möödunud märkamatult ning peagi tuli võtta suund tagasi auto juurde – sinna jõudmiseks kulus veel ligi tunnike. Mõtlesin endamisi, et kui jõuan enne poolt viit auto juurde, siis vaatan üle veel ühe koha. Kui aga peale poolt, siis lahkun metsast, et jõuda kella viieks lagedamale, sest just siis pidi päike loojuma. Metsas oli aga juba tund enne loojangut üsna hämar.

 

metssiga

 

Auto juurde jõudes selgus, et kell on 16:28 – seega napilt! Suundusin nüüd üle vaatama veel üht viimast, kaugemat paika. Autoga kulgedes jälgisin metsa läbistavaid sihte. Ühel sihil seisis uhke sokuhärra. Teisel toimetasid metssead. Järgnevad sihid olid tühjad. Ühest viimasest möödudes vaatasin, et ... ilvesed?! See oli mu esimene mõte. Peatasin hoo ja tagurdasin autoga, et uuesti näha. Tõstsin kaamera kontrollimiseks, jõudes veel mõelda, et no kus need siis ikka ilvesed saavad olla... ja pealegi veel kaks?! Olin näinud eelnevalt silkamas mitmeid metskitsi, ehk on ikkagi metskitsed. Kaamera palgel, sain aga kinnitust – ongi ilvesed! Sain neid vaikselt jälgida ligi 10 minutit ja tegin sellest hetkest ka ühe videoklipi:

 



Viimaks otsustasin lähemale hiilida. Paarkümmend meetrit see õnnestuski, kuni üks loomadest lahkus. Jäin paigale ja ootasin. Umbes viie minuti pärast oli lahkuja uuesti tagasi, kuid mulle juba tüki maad lähemal. Ootasin veel natuke ja proovisin seejärel uuesti läheneda. Nüüd lahkusid juba mõlemad, tehes seda vaiksel sammul. Ootasin veel viis minutit ja lahkusin nüüd ka ise.

 

ilves lahkub

Mul oli kindel plaan, et järgmise päeva varahommikul olen ma tagasi! Muidugi ma lootsin ja tahtsin naiivselt uskuda, et ilvesed ootavad mind samas kohas ja saan ehk veelgi paremad pildid! Sellest, mis juhtus järgmisel päeval, saab lugeda juba homses loos.

 

Remo Savisaar

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.