Veebruari esimene nädal. Titepeputalv

Postitas Looduskalender - E, 04.02.2019 - 12.12
Autorid

Kirjutas ja Vikerraadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Sisu

Täiskuu ei andnud pakasele siiski sellist võitu, nagu tavaliselt jaanuari lõpus ja -30 kraadiste ilmade nädal jääb tänavu, kas veebruarisse või hoopis ära.

Talv ise on praegu nagu titepepu, alles saab pakane ilma kriuksuvasse lumme mähkida, kui tuleb sula. Suure tuisu ja lumekoormatega. Just koormatega, sest juba tuleb lund linnast koormatega välja viia.

 

Härmatis kasel

Härmatis kasel (www.loodusemees.ee)

Ja siis, kui õuekask on jõudnud pärast külmaööd end udupeidus kristallkleiti mässida, tuleb soe päike ja kasepuu raputab värisedes kogu selle kauni loori endalt. Häbelik-punasena naeratab ta päikesele ja tunneb tukslemist oma puusoontes.

Seesama tukslemine vallandub ka rohenäppude paksudes käpikutes, kui nad näevad nurmkanade poolt lume alt väljakraabitud sinilillelehti ja lõbusat helki aknast, mille taga peagi esimesed seemned kasvukastidesse mulda saavad.

 

Sügav lumi

Sügav lumi (www.loodusemees.ee)

Aeda toitu otsima tulnud metskitsed on aga kõhuni lumes, ei suuda nad enam välja kraapida maasikataimi ja piirduvad sellega, mis pealpool lumepinda. Jooksu ei maksa neid sõbrakesi ajada, sest vahelduvad sulailmad on lume sisse tekitanud koorikukihid, mis kitsede jalgu kui noateraga lõikavad.

Rääkida saabki praegu peamiselt sellest, mis majade ümber sest paksu lume taha ei jõua inimene.

Käisin korra Tarakvere metsas allikate voolu vaatamas, aga poolest põlvest lumi ajas mind sealt tagasi teele. Kõik allikad on praegu küll müstiliselt ilusad oma selge vee ja jääkristallidest kalda-kaunistustega. Ja maasoe vesi püsib ka selles pakases lahti ligi kilomeetrisel ojalõigul.

Pealinna tali-linnuelu kohta rääkis mulle Marju Kõivupuu hoopiski huvitavat. Nimelt olevat sel aastal rohkem kui kunagi varem linnusöögimajades rästaid, nii musta või pruunisulelisi musträstaid, kui ka halli peaga ja ruuge kurgualusega hallrästaid. Ja et tema aknaalune vana pooppuu on tänavu täiesti tühi, siis koonduvad linnud söögimajja. Musträstas kugistavat kiiresti rasvapalli ja hüüdvat rõõmsalt kilksatades tänusõnu. Veel ei ole õhtuti kuulda nende lustakaid helitireleid, aga küllap päevasoe nad välja meelitab.

Musträstas

Musträstas (www.loodusemees.ee)

Tänavu ei ole tõesti marju ei pihlapuudel ega ka käbisid kuusepuudel, see meelitab linna ja maamajade juurde palju selliseid linde, kes muidu toidumajades ei käi.

Kes tahavad oma söögimajas võimalikult erinevaid linde näha, need peaks sinna erinevat sööki panema.

Arvestama peaks seda, et tavatumad tegelased toitu ei toksi, suuri palasid nad pakasega hakkida ei suuda. Toit peab olema kas parajasti allaneelatav või kergesti purustatav. Rästastele võib lisaks kõiksugustele seemnetele ja pähklitele panna garneeringuks ka nende tavapärast toitu – õunu, kuid hästi peenikeste liistakutena.

Ja seda, et oma sulisõbrad ära hellitame ja sõltuvaks muudame, ei maksa karta. Üks ornitoloog ütles, et talumees andis vanasti ikka ühe peotäie kaeru hobusele ja teise viskas varblastele.

Maarahvas hoidis oma koduümbruse sulissõpru.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.