Alles hiljuti oli aasta linnu teadusuudiste rubriigis juttu rasvatihase oskusest jätta meelde teiste lindude toiduvarude asukohti nende käitumist jälgides (vt uudist siit). On teada, et rasvatihased on ruumilist meeldejätmist nõudvate ülesannete lahendamises võimekamad sini- ja salutihastest.

Inimese puhul eeldatakse sageli, et ruumilisusega seotud ülesannete lahendamise edukus kaldub meeste kasuks, kuna just mehed on evolutsiooni käigus pidanud läbima pikki vahemaasid saakloomi jälitades ja uusi toitumisvõimalusi otsides. Seetõttu on ruumimälu kodupiirkonda naasmiseks meestel märksa olulisem kui järglaste eest hoolitseval emal. Kuidas on aga lood loomariigis? Kas analoogia inimesega on kunstlikult võimendatud? Isaste paremat võimekust on täheldatud reeglina vaid imetajate puhul ning kui välja arvata üksikuid uuringuid vareslaste soolise erinevuse kohta ruumilise meeldejätmise osas, valitseb lindude osas selles vallas enamasti teadmatus.

Sugudevahelise erinevuse puudumine viitab emaste ja isaste samaväärsele õppimisele ning võimele keeruliste oludega kohaneda, mis võib anda eelise konkureerides teiste liikidega. Kui aga üks sugupool on teisest võimekam, on huvitav teada saada ka selle erinevuse põhjus – miks on ühel sugupoolel kasulikum ruumilist informatsiooni talletada ja kasutada?

Rasvatihased: ülal isaslind, all emaslind / foto: Uku Paal

Võimalik sugudevaheline erinevus huvitas ka vastava uuringu läbi viinud Lundi ülikooli teadlasi. Rasvatihastel lasti jälgida seemneid peitvaid salutihaseid ning veidi hiljem said nad võimaluse otsida neid samasid peidetud seemneid. Rasvatihaste motiveerimiseks ei antud neile kaks tundi enne katse algust süüa – olukord, mis on looduses üsna tavapärane. Üllatuslikult olid emased rasvatihased seemnete otsimisel isastest märksa edukamad, nad leidsid peidetud seemned isastest kiiremini ja tegid otsides vähem vigu. Mõlema soo puhul tõusis seemnete leidmise edukus juhul, kui eelnevalt oli võimalik jälgida nende peitmist salutihase poolt, kuid ka siis oli emaste rasvatihaste seemnete leidmise efektiivsust isaste omast märksa kõrgem. Emaste rasvatihaste seemnete leidmise edukus oli 40% (isaste edukus oli üle poole madalam), mis on lähedane salutihaste võimele endi peidetud toiduvarusid leida (42%). Seega suudavad emased rasvatihased pelgalt vaadeldes õppida ja leida toiduvarusid sama edukalt kui toiduvarujad ise.

Aga millest siis on tingitud märkimisväärne sugudevaheline erinevus? Vastus võib peituda sotsiaalses hierarhias – isased asuvad emastes kõrgemal, mis tagab neile ligipääsu parimatele toitumiskohtadele. Kui vaadelda toidumajade juures toimuvat, siis saavad just isased rasvatihased esimestena jaole ning emased ootavad kannatlikult oma järge. Seepärast on emastel kasulik hoida ka silmad lahti, panna tähele teiste liikide käitumist ning jätta meelde nende poolt soetatud toiduvarude asukohad, et neid siis segamatult tühjendada. Seega põhjust kannatlikult toidumaja lähedal istuva emase rasvatihase pärast muretseda ei ole – kui ei saa jõuga, saab nõuga.

Brodin A, Urhan U, 2015. Sex differences in learning ability in a common songbird, the great tit—females are better observational learners than males. Behavioral Ecology and Sociobiology 69:237–241. DOI 10.1007/s00265-014-1836-