Kui mäger tegi kõva häält – meenutus kevadest

Postitas Aasta Loom - K, 28.12.2016 - 09.00
Sisu

2. märtsi 2016 helisalvestis. Mägrad on üldiselt väga vaiksed loomad, nagu aasta looma sõbrad seda kaamera vahendusel isegi märganud on, ent siinne salvestus tuletab meelde, et erutuse korral võib mäger ka kõva häält teha! Meenutame seda hetke, mil mägrapaar Kadi-Tõnise ellu tungis konkurent – suur isamäger. Kuuleme tulnuka katkevat põrinat ja urust sellele sõjakat vastust. Mis edasi sai, on ajalugu.
Tiit Hundi helisalvestist ilmestavad Tarmo Mikussaare fotod.

 

 

Heidame aasta lõpus veel pilgu kolmandale RMK mägrakaamera aastale, sest kuni kevadeni me mägralinnaku tegelastega ei kohtu. Või mine sa tea, sest kaamera uus asupaik hirveplatsil ei jää mägralinnakust sugugi väga kaugele ja mägrad võivad teoorias kaamera ette ka lähikuudel ära eksida, eriti kui talv osutub soojaks ja lumevaeseks!
Mägra-aastal alustasime kaameraga varakult. Meie vana tuttav mägrapaar Kadi ja Tõnis tegutses urgude ümber juba veebruari lõpus kodukakkude ja äsja saabunud esimeste sookurgede kluugutamise saatel. Nii päeval kui pimedal ajal võis jälgida, kuidas usinad loomad veeretasid urgu värsket pesamaterjali ja otsisid teineteise kasukast parasiite.
Mägrapaari rahulikult kulgeva elurütmi lõi aga sassi ühtäkki 2.märtsil välja ilmunud sissetungija – suur isane mäger. Alguses tuli loom vargsi hiilides ja samme seades, aeg-ajalt seisatades ning kuulatades. Ei läinud pikalt aega, et võõra koon juba urus oli ja tüli majas. Helisalvestisest on kuulda tulnuka katkevat põrinat ja urust sellele teistmoodi kurja vastust. Inglased on tõlgendanud seda isaslooma tekitatavat põrisevat heli kui paaritumiskutset.
Polegi päris selge, mis võisid olla tulnuka eesmärgid. Kas paarituda või pista nahka oletatavalt pesas äsja sündinud pojad või siis teha mõlemat. Sissetungijat võis näha nädala-pooleteise jagu närviliselt põristamas, uriiniga märgistamas, Tõnist peletamas ja lõpuks emasloomaga paaritumas. Tundus, et võõras mäger lahkus ja mägrapaari elu loksus jälle paika.
Aprillis-mais käis mägralinnas vilgas kaevamine ja pesamaterjali vahetus ning sinna vahele pidev kasukakratsimine.
Mai lõpus aga kadusid mägrad kui vits vette ja vaid vahest harva käidi lühikeseks ajaks kodulinna kontrollimas. Sarnaselt kadusid mägralinna elanikud ka möödunud aastal. See pole pelgalt Saaremaa mäkrade eriline omadus suve hakul ära kaduda, vaid ka mandril seiravate rajakaamerate ette juhtusid loomad juunis-juulis harva.
Kui pojad on saanud rännakuvõimeliseks, võtab ema nad kohe sappa ja lahkub seitsme tuule poole, kus rammusad jahimaad. Ühtegi mägrapoega ei näidatud mõnekski päevaks uru ees tatsamas ega päikse käes peesitamas, mis oleks ju palju rõõmu valmistanud mägrakaamera andunud jälgijale. Tõena tundunud ja levinud ettekujutus nädalaid uru ees mängivatest mägrapoegadest tundub olevat pigem üliharuldane vaatepilt kui reegel.
Enne jaanipäeva võtsime nõuks viia kaamerajaam uude mägralinna ja jälgida, kuidas seal võiks mägraelu kulgeda. Sobiv linnak asub vanast kohast umbes 10 km kaugusel.
Siingi linnakus võis näha suve esimesel poolel aeg-ajalt ja enamasti üksikut vanalooma.
Augusti keskpaigas oli aga kogu RMK mägrakaamera kolmeaastase ajaloo jooksul võimalik näha esimest korda mägrapoegi.
Tõsi küll, kaks mägrapoega olid suve jooksul jõudnud juba noorukiikka ega paistnud enam kaugeltki välja väikeste siidiste mänguhoos karvakeradena. Pealiskaudsel pilgul võis neid isegi täiskasvanud loomadeks pidada.
Kuni mägrakaamera lõpetamiseni oli sageli võimalus jälgida, kuidas mägraema ja ta kaks poega uru ees lähestikku lebavad, teineteise karvkatet hooldavad või selili asendis hoogsalt kõhtu sügavad.
Novembri keskpaigas ühel õhtupoolikul jäi mägraema uru ette pea tunniks norinal magama kuni potsatanud oksaraag ta urgu peletas.
Mägrakaamerast on saanud taaskord hirvekaamera nii kauaks, kui mägralinnakus algab jälle vilgas elu.
Seniks vaadake võimsaid hirvepulle söödaplatsil, mis asub vaid poole kilomeetri kaugusel mäkrade Kadi ja Tõnise kodukünkast. Nemadki käivad vahest siin.

Tiit Hunt, rmk.ee