Metskitse tunnevad kõik

Postitas Aasta Loom - E, 02.01.2017 - 09.00
Sisu
metskits
Muistsed eestlased ütlesid metskitse kohta kaber, tänaseks on see nimi unustatud ja laenatud sakslastelt asemele "kits". Metskits polegi aga kits, vaid hoopis väike hirv. Kits kuulub veislaste sugukonda, olles lammaste ja veiste sugulane, metskits on hirvlane nagu punahirv või põder.
Foto: Tarmo Mikussaar
 

Erinevalt metskitsest elab meie läinud aasta loom 2016 oma mägraelu varjatult ja satub inimese silma alla üsna harva. Suure osa oma eluajast, seejuures pea kogu talve, veedab ta urus. Aktiivseks muutub ta enamasti alles hämariku saabudes. Ma usun, et paljud, võib-olla isegi enamus kalleid kaasmaalasi polegi mägraga looduses kohtunud ja tunnevad teda vaid loodusfotodelt ja -filmidest. Tänavuse aasta loomaga 2017 on hoopis teised lood – see liik on üldtuntud. Ka linnalapsed on teda looduses kohanud ja oskavad teda nimetada: „Metskits, kes teda ei tunneks“. Vahel öeldakse lihtsalt „kits“. Seda nimevärki peaks kohe oma jutu alguses natuke kommenteerima. Esiteks, sõna „mets“, mis moodustab poole nimest, on pisut eksitav. 2017. aasta loom pigem väldib suuri metsamassiive, eelistades elupaigana mosaiiksemat maastikku. Aga see pole veel kõik. Veelgi olulisem on, et ta polegi kits, vaid hoopis väike hirv. Kits kuulub veislaste sugukonda, olles lammaste ja veiste sugulane, metskits on aga hirvlane nagu punahirv või põder.
Päris kitsede pead ehivad õõnessarved, mis püsivad omal kohal kogu eluaja ja muudkui kasvavad. Hirvlaste, seega siis metskitse sarved on hoopis teistsugused – need on vaid isasloomadel – ja neid vahetatakse igal aastal. Metskitsel on tegelikult ka ilus eestikeelne nimi – kaber, mida küll tänapäeval palju ei kasutata. Ei oska arvatagi, miks see nimi unustusehõlma vajunud on. Ehk sellepärast, et ulukiliik oli meie aladelt mitu sajandit eemal? Ta taandus siit lõunasuunas väga külmal perioodil, mis kestis 16. sajandist 19. sajandi lõpuni ja mida vahel isegi väikeseks jääajaks nimetatakse. Kliima soojenedes Eestisse naastes oli ta nimigi siinmail unustatud ja uustulnukat hakati kutsuma saksakeelse nimega, sest just see keel oli siis moes. „Das Kitz“ tähendab saksa keeles metskitsetalle ja tõele au andes kõlab päris kenasti. Kui see liik oleks just nüüd meie maale jõudnud, võiks ta sama loogika järgi saada inglisekeelse nime  „roe“ ja see oleks vähemalt kirjapildis palju halvem variant. Tunnistan, et arutluskäik on spekulatiivne, võib-olla olid uue nime kinnistumisel muud põhjused. Küll on tõsi see, et üks kuulsamatest bioloogidest ja paljude liikide ristiisa Carl Linné omistas sellele loomakesele nime Capreolus capreolus, mis maakeelde ümber panduna oleks „Kitseke kitseke“. Niivõrd prominentse autoriteediga ma ei vaidleks. Jääme meiegi siinjuures veel „metskitse“ juurde, aga anname endale aru, et see pole bioloogiliselt korrektne. Niisiis, uluki nimetus on metskits, isasloom on sokk, emasloom kits ja alla aastane isend tall.

Siinkohal teeme väikese pausi ja jätkame juttu järgmises metskitse artikliks tema sarvedest, mis just nüüd aastavahetuse paiku tasapisi kasvama hakkavad.

Tiit Randveer