LUGEJAKIRI: kärntõvest meie metsades

Postitas Looduskalender - E, 09.01.2017 - 15.15
Autorid
Sisu

Eestimaa metsik loodus  on hädas, kuid abikäed loodusele on jäänud lühikeseks ja iga uus  loodust puudutav seaduse muudatus vähendab sootuks inimese abi loodusele.
Läbi aegade on suutnud  loodus toimida koos inimesega harmoonias - tekkinud on omavaheline abistav süsteem.
Meie  hoiame  liikide arvukuse tasakaalus, saades vastutasuks nautida  looduse  ilu ja ande. Kuid  21 sajandil oleme  hakkanud looduses rikkusi tahkudesse jagama. Metsas elutsevaid  suurulukeid vajame , aga väikeulukid ja pisikesed „metsakodanikud“ alustades  lendoravast ning  lõpetades  mõne  haruldase linnuliigiga nagu metsis peavad enne kõike omal jõul hakkama saama.
Aga leidub neid, kes sedasi ei arva ning  üha enam leidub avalikkuses  inimesi, kes  mõistavad hukka mitmed seadusi nagu Jahiseadus. Mis on üks  viimaseid saatuslikemaid  hoope  lendoravale ja metsisele. Jahiseadus,  mis  on sedavõrd „peenelt  häälestatud“, et  esmasel lugemisel nagu kaitseks ta  enne  kõike  väikeste  huve,  kui aga  sügavalt mõtiskleda, siis  mõistame, et pealt siiru viirulise  seaduse sisse  on peidetud  osav skeem, kuidas tagada  jahimeeste huvi küttida ning ohjata enne kõike ainult suurulukite populatsiooni.
Jahiseadus on veel lausa nii hästi kirjutatud, et  järelevalve tegemine oleks suhteliselt võimatu. Lubades pidada  sisuliselt  kontrollimatut  suurulukite jahti ja  turismiäri.
Niigi kontrolli alt  väljunud  salakütimine võttis aina suuremaid tuure  momendini, kui Eestimaad tabas Aafrika seakatk, millega polnud  seaduse  koostamise ajal arvestanud seaduse  kirjutajad. Riik sekkus  jõuliselt Aafrika seakatku vastasesse võitlusesse ehki väikese viivitusega, aga õppis kiiresti osalistest vigadest.

Kuid enne Aafrika seakatku jõudmist Eestisse möllas Eestis üks teinegi hirmuäratav haigus, mis  siiani pole  näidanud  taandumise  märke,  pigem laiendades oma haaret looduses. Kärntõbi on nakatanud ja  tapnud juba lugematul arvul nii metsloomi, aga samuti maakodude koeri ja kasse (taudi saanud loomad on enamasti tulnud „magama panna“ kõigile arusaadavatel põhjustel). Selline on riigi ning jahimeeste vaikimise tulemus.
Kuid kuidas sai kärntõbi, mis  Eesti metsades on olnud  aegade algusest peale sedavõrd massiliseks? Kärntõppe nakatuvad  hundid, ilvesed juba massiliselt ning rebastest ja kährikutest on pea 50 %  kärnas.
Hirm marutaudi ees oli sedavõrd  suur, et otsustati taud meie loodusest likvideerida  hoolimata sellest, millised tagajärjed võivad sündida loodusele pikema aja vältel.
Seoses marutaudi likvideerimisega teadsid  kõik, et toimub hüppeline  rebase ja kähriku populatsiooni kasv, mis võib omakorda endaga kaasa tuua massilisi haiguste puhanguid. Jahimehed kinnitasid toona, et nad  hoiavad väikeulukite  populatsiooni ohjes ning selline olukord ei saa kunagi metsas reaalseks.
Kahjuks läks nagu ikka: ei soovi jahimehed  tegeleda väikeulukitega. Nagu ajakirjandusest ilmneb võivad nii küttimise, kui ka loenduste andmed olla „laua taga  välja  mõeldud“.
Mis saab Eestimaa  loodusest, kui Me  isegi ajakirjanduses ei julge välja öelda tõde, mis metsades tegelikult  toimub.....

Lugupidamisega
Mati Sepp

Sildid