Haavalumik        Limenitis populi

 

Sarnaselt külmavõitu kevaded ja suve esimene pool olid meil nii 1974, kui 1978 aastal ja selliste ilmadega kannatab liblikasuvi.

Haavalumikuid on kohatud vast juba paari nädala jooksul, nimetatud tegutsevad sagedamini metsamaastikus ja enamalt jaolt puude latvade kõrgusel. Haabadega seostatakse lumikuid seetõttu, et haabadel toituvad haavalumiku röövikud.

Vaadelda ning pildistada annab valmikuid maapinnal kuhu laskutakse loikude veerde jooma või mineraalainetele lisa hankima.

Kindlalt meie suurimate päevaliblikate hulka kuuluvad, kuid mitte kõige suurimad, mis oleneb erinevate isendite mõõtudest ja võib tekitada vaidlusi.

Mustjaspruuni ja tumehalli põhivärvusega tiibadel võib siruulatus olla kuni kaheksa sentimeetrit. Eestiibade tähnid ja tagatiibade vööt „loodusvalge“. Tiibade veeri ilmestab sinakas serv ning oranshid kaared.

Värvikaid alatiibu näeme Arne alumiselt pildilt. Mõnedele lihtsalt on värviküllust jagatud.

 

Haavalumik

 

Väikelumikuid pildistas Urmas Tartes

Väikelumik kaselehel

 

Väikelumik          Limenitis camilla

 

Väikelumik on haavalumikust märgatavalt pisem, aga esmamuljelt sarnane. Tiibade siruulatus jääb viie sentimeetri ringi ja lennuaeg kestab neil juuli lõpuni.

Mõlemad metsaliblika liigid, paistavad silma kiire ning jõulise lennuga, Ümbritsevate ohtude suhtes ollakse äärmiselt valvsad, kuid taimeõitel toitudes isendi valvsus hajub ja siis on uudistajal võimalus liblikavalmikut lähemalt vaadelda - teha ei maksaks äkilisi liigutusi või liblikat päikesevalguse eest varjata.

Väikelumiku tiibade ülaküljed pole nõnda värvikad, kui haavalumikul: mustjaspruuni põhivärvi ilmestavad vaid valged tähnid, millel on konkreetsed piirjooned. Oranžikate alatiibade valge kiri kopeerib veidi laiemalt ülatiibade valgeid tähne.

Mõlemaid liike võime kohata kõikjal, aga väikelumikuid sagedamini lõunapoolses Eestis.

Väikelumik kaselehel