Kanakull        Accipiter gentilis

Talvisel ajal on kanakullid nähtavamad ja ka arvukamad ning seda mitmel põhjusel. Suvel pesitseti metsades, seda päris peiduliselt. Mingi osa noor- ja vanalindudest rändas lõuna suunas, aga põhja- ja idapoolt on saabunuid märksa rohkem. Seega võiks talviseks arvukuseks hinnata tuhatkond lindu, aga talvine lindude loendus annab kindlasti täpsema tulemi.

Aastaajati jääb kanakullide vanalindudel sulestik muutumatuks, silmad kollased, nokk must, vahanahk kollane nagu jaladki. Kehapikkust jagub kanakullidel üle poole meetri, aga tiibade siruulatust üle meetri. Emaslinnud on isaslindudest suuremad: kaalud vastavalt pooleteise kilo ringis ja „tugevamal sugupoolel“ kilo või sutike vähem. Sulestiku värvuselt on täiskasvanud emaslinnud tumedamad, kui isaslinnud. Noorlindude ülapool on pruun, hele kõhualune tumeda pikitriibustusega.

Vaata foorumist täna salvestatud huvitavat pildimaterjali: LINK

Lennupildis märkame kindlasti tumedate ristvöötidega, heledat või veidi kreemjat alakeha ning pikka saba, millel on neli laia ja tumedat vööti. Tiivad laiad ning ümarad. Lennates tehakse paar kiiret tiivalööki, aga sõulennul hoitakse tiibu kitsalt koos, suuna muutmisel aetakse tiivad lehvikuna laiali.  

Talviti tulevad mõned linnud isegi suurtesse linnadesse, mitmeid aastaid on üks isend talvitunud Lövenruh´ pargis Tallinnas. Ikka toidule lähemale, kus kütitakse nii kodutuvisid, kui hakke, kes kiiretele haugastele osutuvad kergeks saagiks.

Looduses kütitakse vähemal määral närilisi: uruhiiri või mügrisid. Tiivulistest, muidugi värvulisi, aga juba aastaid meil arvukaid vareseid (täna polnud kaamerapildis ühtegi varest näha ega kuulda). Võimalusel toitutakse raipest.

Kanakulli võib segamini ajada raudkulliga, aga siis peaks tegu olema raudkulli emaslinnuga, kes on sarnaselt kanakullile oma isaslinnus suurem ja tumedama sulestikuga.

Kanakulli viimaste päevade vaatlused: LINK

…ja laseb ennast kenasti vaadelda