Mälestusi möödunud talvest ja lapsepõlvest

Опубликовано Looduskalender - чт, 04/19/2018 - 18:18
Autorid

Kirjutas ja pildistas Mati Sepp

Toimetanud: Kaisa Berg

Изображение
Metsaretk
Содержимое

Metsaretk

Olen metsade keskel jalgu sirutanud sestsaadik kui olin väike poisipõnn. Lapsepõlves ei olnud muret, et lageraielankide rööpad ja kännumeri võiksid loodusvaatlust segada. Lageraied lihtsalt ei olnud sellises mahus, et need oleksid silma hakanud.

Nooruspõlves oli põhiliseks mureks ja rõõmuks üheaegselt vana liigirikka metsa ulatus. Teisisõnu, lihtne oli suurtesse metsalaantesse ära eksida. Tänapäeval kõlab see ehk natuke ebausutavalt, aga need suured metsalaaned asusid majandusmetsades. Kahjuks on praeguseks saanud majandusmetsadest malelauad ning igal lageraielangil asuv väljaveotee viib välja suure teeni, sellega on ära eksimine tehtud pea võimatuks.

Kui ära eksimine on tehtud loodusvaatleja jaoks pea võimatuks, siis metsaliikide elu majandusmetsas on väga keeruline. Paljud liigid sõltuvad just vana metsa massiividest, aga mets kaob. See viimanegi pisuke, mis on veel säilinud, kaob kiiremini, kui aastad jõuavad minus loodusvaatlemise tahet nüristada. Metsa loomastik näiteks otsib kaitset kaitsealustest metsadest ja loodusinimene saab metsamassiive kogeda suuremates looduskaitsealadel. Kuid seegi on tehtud omaette katsumuseks, kuna sealgi käivad vahel lageraied.

Kuid tänane lugu ei meenuta lapsepõlve radu, vaid kõneleb tuttavaga koos läbitud matkast. Ta pakkus välja, et võiksime loodust vaadelda ja tundma õppida erinevate meelte kaudu. Sisemas olin väga põnevil, kuigi mehelik uhkus seda ehk väga välja näidata ei lubanud. Olin isegi natuke hirmul - olen metsade keskel silganud üle veerandsaja aasta ja mul tekkis väike hirm, et ehk ma ei oskagi loodust niimoodi kogeda.

Kui olime männimetsas künkast üles sammunud, tuli esimene selgitus, kuidas "õppetöö" hakkab välja nägema. Sain juhise loodust tajuda, näiteks oma näojoontel või sõrmeotstega või jalge all. Hindasin mõttes oma õppetöö edukust kolme-vääriliseks. Ilmselt ei olnud mul piisavalt julgust, et ennast vabaks lasta ning loodust tunda ja tajuda. Täitsa kahte ei oleks ma endale siiski hindeks pannud, sest tajusin, kuidas künkajalamile laskudes muutus lumi jalataldade all aina sulavamaks, siis muutus lume krudisemine pehmeks lumevaibaks ja lõpuks asendusid pehmed lumemütsid sambla saarestikuga keset valget lume ookeani.

Aeg möödus ja sain uue ülesande - kuulamine. Mu nägu läks nalja täis ja mõtlesin omaette, et sellega ma saan küll hakkama, enesekindlus voolas juba nagu kevadine oja. Esmased hääled tungisid kõrvu oli neid kolm: varese kraaksatus, lennukimüra ja metsa kohin. Mõtlesin, et nii häälte poolest vaene ei saa see mets ka olla. Kikitasin veelgi kõrvu, kuid ei miskit. Siiski, peagi tekis neljas heli - juhendaja otsustas edasi kõndida ning sambla ja lume vahelduv krõbin tungis mu kõrvu.

Peagi tuli viimane ja minu jaoks kõige lihtsamini teostatav ülesanne - nägemine. Libisesin silmadega üle metsa avaruse - männid ja veel mände, väikese oosi nõlval sirgus mõni kuusekenegi, aga kuuskedel ei olnud tihaste horde ja ammugi ei olnud ühtki pöialpoissi. Valitses kevadtalvine jäine tuul, mis oli saatnud linnud ilmselt kuhugi kuusikusse varju otsima.

Mets oli päikseline, aga tuuliselt külm. Kui ülesanne oli lõppenud ja auto juurde tagasi jõudsime, küsis matkakaaslane, mis edasi. Olime õppinud nii palju ja samas näinud nii vähe (vähemasti mina tundsin nii sel hetkel). Tahtsin näha veel loodust, just puutumata loodust. Otsustasime lahkuda maagilisest männimetsast järvekaldal. Männimetsa alla oli iga kilomeetri tagant loodud autoparklaid. Parklates seisid erinevat marki autod, kaugusest kostsid noorte inimeste kilkavad hääled ja ühe koera lakkamatu haukumine. Aeg oli leida inimkauget loodust.

Kui olime hulga kilomeetreid sõitnud, olin veendunud, et olin leidnud õige koha peatumiseks. Olles soovis kindel, andsin sellest ka kaaslasele teada. Tema hindas kiiruga ümbrust ega lausunud miskit. Ega seal suurt midagi hinnata polnudki - tuustakas vana metsa auto kõrval, teisel pool teed mitmehektariline lageraielank, eemal puuistandik kuuskedega. Tüüpiline majandatud mets, käis mu peast läbi. Ma ei teadnud, mida mu kaaslane võis arvata sellest süngest paigast, kus esmapilgul oli inimmõju isegi tuntavam, kui järve ääres, kus kilkasid noored.

rada

Mind ei pannud aga peatuma selle paiga süngus, vaid meeletu loomajälgede võrgustik, täpsemalt ühe väga majesteetliku looma jälgede rada. Kogu sõidutee ja auto kõrval asuv kraav oli täis ilvese jälgi (kirjutan seda lugu mõnda aega hiljem, nüüdseks ilvesel jooksuaeg ilmselt lõppenud). Ilvese jälgede rohkus nii suurel alal oli minu jaoks uudne kogemus. Tõenäoliselt oli seal eelnenud ööl toimunud ilvese pulmamäng, mis oli kestnud varaste hommikutundideni. Lootuses kohata ilvest parkisime auto ära ja asusime retkele.

Asusime mööda ilvese jälgede rada teele. Sammusime mööda kuivenduskraavi äärt aina edasi. Väikesest jäätunud kuivenduskraavist sai peagi suur peamagistraalkraav. Magistraalkraav oli kaetud värskete ja vanade kopra poolt näritud okstega. Siin-seal oli jälgi sellest, et kobras oli veest välja tulnud ja paar puuvitsa langetanud. Samas oli ilmselge, et kobras oli ilvest kartnud - ainult korra oli ta käinud kraavist kaugemal, kui kahe meetri kaugusel. Jälgi sellest, et ilves oleks pulmamängu ajal oma kaaslasele kopra murdnud, silma ei hakanud.

Pika matka järel nägime eemalt ühte vana maha jäetud maja. Sealsamas asus magistraalkraavil truup, mis pakkus hea võimaluse vältida maja juurde minemist. Läksime üle truubi teisele poole magistraalkraavi ja suundusime maha jäetud majast üha kaugemale kuni jõudsime jõeni. Jõgi oli isegi kitsam, kui magistraalkraav ning üleni jääs. Tunnet, et jää meid kannaks, ei tekkinud. Hoidsime jõe lähedusse ja matkasime edasi vastuvoolu, kuid ei soendanud jõge ületada.

Ilvest oli igatahes jää kandnud. Siin-seal oli näha liikumisjälgi, mis olid muutunud juba nii tavaliseks. Sedasi vaikuses edasi kõndides, hakkasin kasutama oma meeli. Nägemismeel juhtis mind edasi mööda ilvese jälgi. Aeg-ajalt seisatasin ja kuulasin, mis meie ümber toimus. Tuul vuhises ja vaikus, siis mõni üksik linnuhääl ja jällegi vaikus. Ükski inimese tekitatud heli ei ulatunud nii kaugele metsa sügavusse. Kuulates vaikust ja silmitsedes ümbrust, hakkas leppade vahelt silma väike küngas.

kopra kuhila

Tegu polnud lihtsalt künkaga, vaid kopra kuhilaga. Kopra kuhilale lähenedes mõtlesin, kas koprad on parasjagu kuhilas või on nad kusagil retkel nagu meiegi. Hetk hiljem sain vastuse. Tajusin seda oma jalataldade all. Seistes jõe ja koprakuhila vahel, oli kuulda ja tunda, kuidas kobras meie all asuvat maa-alust käiku mööda kuhilasse saabus.

Ümbruses ringi vaadates selgus, et tõenäoliselt oli kobras lähedal asuva lahtise veeaugu juures õhtueinet võtnud, kui meie kohmakas hiiliv lähenemine tema kodukindlusele selle lõpetas. Eks kobras teab, et parem karta kui kahetseda ning iga krõpsu peale tuleb pageda koju. Kopra kuhilasse ei ole võimeline sisse murdma ei külmataat ega karu. Kui väljas on paukuv pakane, siis kuhilas püsib mõnus soojus. Mudast ja roigastest loodud kindlus on läbimatu takistus isegi talveunest ärganud näljasele karule. Ainult nälg on see, mis suudab kuhilasse tungida ja kopra sealt välja kupatada, aga kui nälg saab kustutatud pajuvitstega, tuleb jälle kodu naasta (muide, talve üle elamiseks loovad koprad endale vee alla sahvri, et ei peaks külma pakase käes oma eluga riskima).

Koprakuhila juures kogetu veel meeldivalt meeles mõlkumas, otsustasime auto juurde naasta. Valisin teekaaslase rõõmuks tagasiminekuks teise tee, mitte mööda kuivenduskraavide ääri, vaid lõigates läbi vana metsatuka. Tee peal tuli ette veel lageraielanke ja ületada tuli kuivenduskraave, kuid lõpuks jõudsime auto juurde.

Valmistusime juba autosse istuma, kui ühtäkki kostis kõrvu kummaline hääl ja hüüded. Mõtlesin endamisi, et tegu oli täiesti tundmatu linnu häälega. Järgnes suur-kirjurähni pahandav lärm hääle tekitaja peale.

hääle tekitaja

Asusime hääle tekitajat otsima. Ta oli kõigest mõnekümne meetri kaugusel autost, väikeses vana haava-kuusemetsatukas, aga üles ei leidnud. Kuulsin, aga ei näinud teda. Polnud nagu mitte kedagi. Hääle järgi määrasime kindlaks ligikaudse asukoha, seisime ja vahtisime. Meie rõõmuks otsustas hääle tekitaja ikkagi välja ilmuda ja imestus oli suur. Lind oli kõigest kuldnoka suurune. Imestus oli veelgi suurem, kui teine samasugune lind välja ilmus. Tegu oli värbkakkudega. Proovisin ühte lindudest hämaruses pildile saada, kuid värbkakust õnnestus jäädvustada vaid ähmane foto. Jälgisime lindusid mõnda aega, kuni üks neist vupsas haavaõõnsusesse. Jätsime nad oma asju ajama.

Sõitsime tagasi, meeles mõlkumas kõik see, mida olime sel metsaretkel kuulnud, näinud ja kogenud.

На своей веб-странице мы используем cookie-файлы для поддержания технической функции и улучшения опыта пользования.

Также мы пользуемся аналитикой данных и рекламными услугами.