Rukkirääk        Crex crex

Mäletate kooliõpikutest muinasjuttu linnust, kes vapralt lõunamaalt jala koju tuleb. Rääk Räägupoeg Rukkirääk on ta nimi. Enamasti on muinasjuttudel sees killuke tõde, aga tubli kapaga on neisse visatud ka inimese väljamõeldisi.

Rääk lendab, lendab nagu lind. Aga alguse said need lood kindlasti sellest, et maainimesed rukkirääku varakevadel usinalt kuhugi sammumas näevad.

Räägupeitja rohurinne on veel räägule põlvini ja nii jääb ta meile varakevadel silma ka siis, kui üldse häält ei tee.

Tegelikult on paljude lindudega nii, et nad jõuavad ammuilma enne kohale, kui laulu lahti lasevad. Kindlasti olete näinud askeldamas kuldnokka või kägu, enne kui nad laulma hakkavad.

Praegugi on Eestis kohal ööbik ja peoleo, aga nad teevad häält vaid seal ja siis, kui vaja partnerile või konkurendile muljet avaldada. Enamasti märkame ja kuuleme neid siis, kui laul enam kuidagi linnu suhu ära ei mahu. Kui juba öölinnud ööbik ja rukkirääk ka suures päevas häält teevad.

Aga rukkirääk on tõesti kohal. Üks neist jõudis juba volbriööl Pärnumaale, astus mu venna aiaväravast sisse ja tuli luba küsima, kas võib ka sel aastal end lillepeenra serva või lambakarjamaale elama sättida.

Olen ka ise ühekorra näinud, kuidas Soomaal rukkirääk keset kõige suuremat aprilli üleujutust kohale marssis, jõudis lõunamaalt koju.

Aga häält hakkavad nad tegema sel nädalal või veelgi hiljem. Varastel rääkujatel on lootust. Lootust, et suudavad enne jaanipäeva üles kasvatada oma pojad, hiljem tulevad heinamaadele suured niidumasinad.

Rääkusid on viimastel aastatel vähemaks jäänud, aga ma ei kujuta jaanikuu öid ette ilma rääkudeta.

Minu maakodu rääk põgenes me talust, kui õunaaias murutraktoriga heina niitsin. Viimane kord vaidlesime tükk aega, ta karjus mu peale hääle ära, aga siis läksiki.

Ma luban, et sel aastal ostan vikati ja ajan aias asju vaiksemalt. Tule tagasi rääk!