Kui tuleks tahtmine praegu maastike maalimisega tegelema hakata, siis kuluks küll erinevatele värvidele kopsakas summa… niivõrd värvikirev on praegu meie Eestimaa.

Kui veel nädal tagasi oli kõige domineerivamaks värviks rohelise kõrval harakputkede ja võilille udupeade valge, siis nüüd on hein kirju mis kirju.

Keraheina peade lillakasmust, tõrvalille lillakaspunane, kesakanni roosa, kelluka lilla, tulika kollane, imika sügavsinine. Kõige selle kohal lendab kirev liblikate ja kiilide vägi.

Et võilillepärja tegemine veel näppudes, siis nüüd võiks ka jaanililledest peakatteid meisterdada – tea, kas aasta valgeimaks ööks väelilli jagubki!

Kõige lihtsam on pärjategemist õppida just jaanieelsete härjasilmadega, sest need ei määri käsi ja pikad varred ei murdu nii kergesti. Neid on ka alati palju, igatahes on praegu härjasilmasid kõik Lõuna-Eesti heinamaad ja teeääred täis.

Ja pole midagi halba, kui neid karikakardeks nimetate.

Tegelikult olen minagi hallikasroheliste peenikeste lehtedega valget karikakart vaid mõned korrad näinud.

Ja härjasilm jääb karikakraks ka kõigi loodusõpetuse õpikute kiuste.

Muidugi tasuks endale praegu hankida üks hea taimemääraja või sokutada end külla mõne taimetarga juurde, et meie taimevägi selgeks saada. Ka kõige parem botaanik vajab teadmiste värskendamist iga paari aasta tagant, nii võib temalgi teist kasu olla. Kõige paremini õpitakse teisi õpetades.

Ja veel üks mõte maakodudesse. Veel hiljuti käis kogu eestlaskond jaanipäevajärgselt kohustuslikus korras maavanaema juures heinal, nüüd on neistsamust paigust saanud suvised metsamajad – kuid heinategu käib endise hooga – ainult hein jääb vedelema.

Aga sel paar päeva kuivanud heinal on võrratu lõhn! Toppige see lõhnaandja paksemast riidest kotti ja magage maamajas sel aroomimadratsil – küllap lõhnateraapia aitab leevendada talvel kuhjunud stressi!